tumm . Ta ei osanud midagi öelda ja ta küsis loomadelt kus asub tema kodu ja kus ta on , kuid loomad ei vastanud sellele . Ta pani uuesti käed silme ette ja hakkas nutma . Ta kartis nii väga , et ei näe kunagi oma vanaema ja oma peret ning arvas , et temaga juhtub sama asi mis isa ja vanaisaga . Linnuke lendas Martini õla peale ja küsis poisilt , miks ta nutab . Martin rääkis oma unenäost , oma isast ja rääkis , et see ei ole võimalik ta ei ole ju teistest erinev poiss . Luksudes poiss küsis linnult kas ta ei näe kunagi enam oma peret . Lind ei oskanud poissi aidata aga lohutas teda ikkagi . Martin soovis kogu südamest koju tagasi minna ning ta usaldas linnukest ja ta uskus , et ta jõuab ühel päeval vanaema juurde . Ja selle mõttega heitis poiss pikali ja uinus . Kõik loomad olid tema ümber ja imetlesid teda . Siis hommikul ärkas Martin ülesse , kuna vihma hakkas sadama . Martin jooksis oma sõprade järgi . Ja nad
Konflikti etapid Igapäevaselt inimene tavaliselt ei mõtiskle, millisest tegurist on konflikt alguse saanud ja millised on konflikti etapid. Kui naabritädi käib regulaarselt oma koera minu aiavärava taga kakatamas, minu laps koolist tulles sinna sisse astub ning selle jalanõuga tuppa tuleb ja kogu ülejäänud pere selle lõhnabuketi peale söögilauast üles hüppab, naine jookseb öökides põrandat pesema ja mina samamoodi luksudes lapse jalanõusid pesema, siis on tegurite analüüs tavaliselt teisejärguline. Vaene tädikene saab teada, mis võib juhtuda tema koerakesega ja väljaheidetega edaspidi, kui veelkord selline asi peaks juhtuma. Parimal juhul pärast rahunemist hakkavad inimesed analüüsima tegureid, mis viisid sellise reaktsioonini, millised olid võimendavad tegurid, mida konkreetse situatsiooni käigus keegi tundis, mida plaaniti ette võtta, milline oli sõnavara konflikti arenedes ja kuidas jõuti
2015. aasta näidendivõistlusel äramärgitud 1 TEGELASED: ANN FELIX KAREEN TIM SAARA MEES 2 ESIMENE Varahommik. Felix seisab elutoa akna all. Toas on hämar ja teda pole õieti näha. Kuulda on köögist kostev gaasiboileri surin ja Felixi kiirenenud hingamine. Korraga hüppab ta diivani peale ja teeskleb magamist. Välisust püütakse avada, kuid see ebaõnnestub korduvalt. Lõpuks uks avaneb. Siseneb Ann. Luksudes. Ta püüab luksumist kinni hoida, aga see ajab teda hoopis naerma. Ann on leidnud üles lüliti. Valgus süttib. Felix ärkab. Ann püüab saapaid jalast võtta ja kukub pikali. FELIX Sa oled joonud? ANN (endiselt luksudes) Mina? Ei. FELIX Ära valeta. ANN No sai mõni kokteil joodud. Mis siis? FELIX Varem sa ei joonud. ANN Siis olid lapsed. FELIX Lapsed on sul praegu ka... Ann siirdub kööki endale kohvi tegema
«Mehed, jääge rahule! Veel ei või rüütlid lähedal olla, ja kuni nad siia jõuavad, võime kõik veel heaks muuta. Laske vanemaid rahus nõu pidada. Ma palun.» Seepeale jäi kära vaiksemaks, ainult segane pomin köhas kui mere lainetamine telgi ümber. Tasuja astus kivilt maha ja läks telki. «Landmeister ise on suure sõjaväega üle Harjumaa piiri astunud,» rääkis sõnumitooja. Ta kõneles järguti, raskelt hingates, luksudes ja kogeldes nagu inimene, kes palju oli jooksnud või kangesti ehmatanud. «Ma olen neid ise näinud . . . see oli hirmus . . . oh, see oli hirmus. Ma ei suuda rääkida. Kus nad meie mehi kätte said, seal raiusid nad neid . . . oh, mu keel kängub seda rääkides . . . nad raiusid neid mõõkadega tükkideks, poosid neid oksa ja uputasid kui kassipoegi. Kõik ümberkaudne maa on hirmu ja ahastust tais, ei kellelgi enam nõu ega abi. Me oleme kadunud . . . kadunud . . . kadunud . . . »
annaabi.ee 
