Järvekonn on üks vähestest vees elavatest päriskonnalistest. Tõenäoliselt ei ela enamik järvekonni vabas looduses üle 68 aasta (2). Venemaal on järvekonn see-eest arvukas liik. Volga deltaa mõnes soodis, mida kalakasvatuseks kasutatakse, elab kuni 60 tuhat järvekonna (1). Järvekonn kuulub Euroopa Loodusdirektiivi alusel V kaitsekategooriasse (Natura-liik) ja on Eesti punase raamatu V kategooria liik. Aastal 2000 oli järvekonni Eestis teada vaid Tartus Emajõe luhtadelt (3) Rabakonn- Eestis on rabakonn levinud hajusalt, aga paiguti on ta arvukas (4). Rabakonna levilat näeme joonisel 1. Rabakonna põhilisteks elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode äärealad. Rabakonnad on liikvel nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemad on nad siiski õhtuti. Peatoiduse moodustavad mardikad, vähemal määral ka ämblikud, rohutirtsud, lutikad ning röövikud. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja
kasutusel, võib kaaluda ligi tonn. Pesa kohendamine algab juba kesktalvel, kus merikotkapaar toob rohelisi männioksi. Munad on munetud märtsi teisel poolel. Merikotkas haudub oma mune vahetpidamata 38 ööpäeva ning juuli alguses lennuvõimestub üks või kaks poega. Levik Eestis on merikotkas põlisasukas. Peamiselt elab ta Saare- ja Hiiumaal ning Lääne-Eesti rannikualadel. Kaljukotkas Kaljukotkas on suur ja osav röövlind. Ta toob oma toidu soodest ja luhtadelt, kus toit on vähem mürgitatud kui merikotkal. Pesitseb raskesti ligipääsevates soo- ja metsakolgastes, mille inimasutus on hääbunud ning kuhu pehmete talvedega metsamehed ei pääse. Valdav osa pesapaikadest on kaitse all, mille tõttu on kaljukotka arvukus kasvanud. Kirjeldus Tiibade siruulatus on kuni 227cm ja kehakaal isalinnul on 3-3,5kg. Emalinnul aga 4,5-5,5kg. Vanemal linnul on laup tumepruun ja ülejäänud lagipea ning kukal kuldpruun. Nokk on must ja vananahk kollane
Kõik kihelkonna elanikud soovinud, et kirik ehitataks nende kodukoha lähedusse. Kaua aega olevat arutatud ja nõu peetud, kuid keegi ei olevat oma nõudest taganeda tahtnud. Lõpuks palutud, et taevas ise annaks selleks esimesel pühapäeval kas suure saju, tuule, tormi või mõnel muul iseäralisel kombel märku. Kui koitis esimene pühapäev, Kasari laiadelt luhtadelt lahkus udu ja päike keskhommikusse jõudis, hakati ootama igas külas tavalist märguannet. Just siis, kui päike oma tõusu lõpetas ja hakkas juba vajuma allapoole, kerkis päris ootamatult, ei tea kus kohalt, taevasse must kõuepilv ning seda täpselt Lihula aleviku kohal, kus sel ajal asus teadupärast piiskopiloss. Nii kohe kui pilv nähtavaks sai,
13 (hirsstarna)-Carex goodenowii (C. nigra ssp. nigra, hariliku tarna alamliigi), Carex disticha (lünktarna), Carex gracilis (saleda tarna) kooslusi. Ülevaatlikke andmeid Halliste luha kohta kajastab ka T. Pullissaare diplomitöö "Materjale Kasari, Halliste ja Navesti luhaniitude taimkattest" (1959). Välitööde käigus tehti 290 geobotaanilist analüüsi, neist Soomaa luhtadelt 85. Anti ülevaade luhal levivatest taimekooslusest. Enamlevinud kooslusteks kõigil luhtadel olid tarnakooslused: Carex elata (luhttarna), Carex disticha ja Carex gracilis kooslused. Kõrreliste kooslustest levisid Halliste luhal Deschampsia caespitosa (luht-kastevarre)-Festuca pratensis (hariliku aruheina), Sesleria caerulea (hariliku lubika) kooslused. Soomaa luhtade uurimisega on põhjalikumalt tegelenud M. Suurkask. 1996. a. suvel
annaabi.ee 
