Minevik jaguneb lihtminevikuks (lugesin, loeti), täisminevikuks (olen lugenud, on loetud), ja enneminevikuks (olin lugenud, oli loetud). · neli kõneviisi -- 1) kindel (loevad, luges, loetakse, oli loetud), 2) tingiv (ma loeksin e ma loeks, ta oleks lugenud, loetaks), 3) käskiv (loe, ära loe, lugegu, loetagu), 4) kaudne (lugevat, olevat lugenud) · kaks tegumoodi -- 1) isikuline (ma loen, ma olin lugenud, ta lugegu, lugegem), 2) umbisikuline (loeti, loetavat, loetagu) · kaks kõnet (kõneliiki) -- 1) jaatav (ma loen, nad lugesid, loetagu), 2) eitav (ma ei loe, ta ärgu lugegu, ärgu loetagu) Tegusõna käändelised vormid väljendavad üldist tegevust, kuid ei väljenda kõneviisi, isikut ja arvu. Käändelisse vormi kuuluvad: ma- ja da-tegevusnimi (infinitiivid), v- ja tav-kesksõna (oleviku kesksõnad), nud- ja tud-kesksõna (mineviku kesksõnad) --
II loeks(id) loeks(ite) oleks(id) lugenud oleks(ite) lugenud III loeks loeks(id) oleks lugenud oleks(ite) lugenud umbis loetaks oleks loetud Käskiv kõneviis Olevik Täisminevik Ainsus Mitmus Ainsus Mitmus I - lugegem - olgem lugenud II loe lugege ole lugenud olge lugenud III (lugegu) (lugegu) (olgu lugenud) (olgu lugenud) umbis loetagu olgu loetud Kaudne kõneviis Olevik Täisminevik Ainsus Mitmus Ainsus Mitmus
Minevik jaguneb lihtminevikuks (lugesin, loeti), täisminevikuks (olen lugenud, on loetud), ja enneminevikuks (olin lugenud, oli loetud). · neli kõneviisi -- 1) kindel (loevad, luges, loetakse, oli loetud), 2) tingiv (ma loeksin e ma loeks, ta oleks lugenud, loetaks), 3) käskiv (loe, ära loe, lugegu, loetagu), 4) kaudne (lugevat, olevat lugenud) · kaks tegumoodi -- 1) isikuline (ma loen, ma olin lugenud, ta lugegu, lugegem), 2) umbisikuline (loeti, loetavat, loetagu) · kaks kõnet (kõneliiki) -- 1) jaatav (ma loen, nad lugesid, loetagu), 2) eitav (ma ei loe, ta ärgu lugegu, ärgu loetagu) Tegusõna käändelised vormid väljendavad üldist tegevust, kuid ei väljenda kõneviisi, isikut ja arvu. Käändelisse vormi kuuluvad: ma- ja da-tegevusnimi (infinitiivid), v- ja tav-kesksõna (oleviku kesksõnad), nud- ja tud-kesksõna (mineviku kesksõnad) -- lugema, lugeda, lugev, loetav,
Kurat olematuks! Ja seda korraga mõlemalt poolt! Kaplinski tekstid väärivad igal juhul uurimist, siinkohal ma ainult meenutaksin, et mõlemad pooled on juba algusest saati lubanud lõpetada tulistamise kohe, kui teine pool on lõpetanud. Arvestades seda, ei näe ma kirjandusest (ehk lõputust kirjeldamisest) väljapääsu. Tuleb Kuradi olemasoluga leppida, ja leppimiseks on alati hea algus avastus, et tegelikult on ta ju nii pööraselt huvitav! Lugegem või Tammsaare «Põrgupõhjat», milline sümpaatne kuju see Jürka! Kas poleks põnev kohtuda Mefistofelesega mõnes alkeemiku laboratooriumis? Ja lõpuks, nagu kinnitab Bulgakov, on ta lohutus usu kaotanutele - olles kuues ja ühtlasi veenvaim jumalatõestus.
Ime neis tekstides sünnib luuletava mina ülimast siirusest, mis ulatub kaitsetu avatuseni, peaaegu et murdumiseni, nagu viitab Liivi-luuletus. Ehk teisisõnu: kogemuse võimsus ja ehtsus kontrasteerub kogeja inimliku haprusega. Siin on näha katset tunnetada keelevahenditega inimolu mingit sügavaimat olemust. Sellel katsel maailma endast läbi lastes muutub aga klaasist mees üha õhemaks.(Haug) Paul-Eerik Rummo looming ja poliitilise elu otsingud on ilmselt üsnagi sarnased. Lugegem hinnanguid tema loomingu motiivide kohta ja võrrelge praeguste poliitilise elu probleemidega. Näiteks: sotsiaalne ummikolu, üha enam komplitseeruv ühiskond, institutsioonide eemaldumine inimesest süvendavad indiviidi üksindustunnet, aga ka meeleheitlikku vastupanu. (Parve) 2.1 Looming kronoloogiliselt Rummo alustab oma loomingulist tegevust 1950ndate lõpus. Alguses kasutab ta Jüri Palmiste pseudonüümi, mis oli sündinud mängus Artur Alliksaarega, kus Rummo, teeseldes
annaabi.ee 
