Novgorodi feodaalse vabariigiga. Veetee - Soome laht-Neeva jõgi-Laadoga järv- Volhovi jõgi - oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest aga tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul (Dorpatil) Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega. Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes välja omaette Vene linnaosa - ida poolt tulnud kaubahärrade alaline peatuskoht kahe ortodoksse kirikuga: üks Novgorodi, teine Pihkva kaupmeeste tarvis. Eesti keskaegsetest linnadest kuulusid alates XIV sajandist Hansasse Tartu, Tallinn, Pärnu ja Viljandi. Kaubanduslikult igati soodsalt paiknenud Narva jäeti aga Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus elavnes nendel perioodidel, mil Hansa ja Novgorod olid omavahel tülis
feodaalse vabariigiga. Veetee - Soome laht-Neeva jõgi-Laadoga järv-Volhovi jõgi - oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest aga tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul (Dorpatil) Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega. Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes välja omaette Vene linnaosa - ida poolt tulnud kaubahärrade alaline peatuskoht kahe ortodoksse kirikuga: üks Novgorodi, teine Pihkva kaupmeeste tarvis. Hansa liidu õitseajal, XIV sajandi teisel poolel, kasvas Eesti hansalinnade mõju Venemaaga kauplemises. Novgorodis asus hansakontor, mis kandis Peetriõue nimetust, juhtimine koondus ikka enam Tartu ja Tallinna kätte. Tartu oli piiriks Lääne-Euroopa ja kujuneva Vene riigi vahel.
Põhjas aga oli põllumaa kõrval küllalt maid, mida võis kasutada karjamaaks. Põhja-Egiptuse mõningais osades oli karjakasvatus koguni elanikkonna peamiseks tegevusalaks. Seepärast oli Lõuna-Egiptuse täielikuks majanduslikuks heaoluks vajalik ühendada ta Põhja-Egiptuse karjakasvatusrajoonidega. Järgnevatel aegadel hakati Egiptuses praktiseerima omapärast karjakasvatamise viisi. See seisnes selles, et teatavaks aastaajaks kariloomad aeti või veeti lotjadel Ülem-Egiptusest Alam-Egiptuse karjamaadele. Seda kinnitavad kujutised ja tekstid. Niihästi kujutavad mälestusmärgid kui ka neid selgitavad raidkirjad, mis jäädvustasid Põhja- ja Lõuna- Egiptuse verise võitluse tähtsamaid etappe, annavad tunnistust mõlemate poolte suurtest ohvritest. Arvatavasti IV aastatuhande lõpul õnnestus Lõunariigil Egiptus ühendada. Varadünastiline ajajärk. 3000-2800. I-II dünastiad. (Vt.: Stadnikov, Hornung)
raud klambritega. -Põhilise ehitusmaterjalina kasutati männipuud, väiksemate lotjade puhul ka kuusepuud. Ehkki lodi oli madala süvisega, lühikene ning lai (pikkuse ja laiuse suhe 2:1,3) oli nende kandevõime korralik, kõikudes olenevalt laeva suurusest 16-200 tonni vahel. Emajõe Lodjaseltsi 2005 aastal ehitatud lodi on 12 meetrit pikk, 7,5 meetrit lai ning selle süvis küünib 0,7 meetrini. Masti pikkus on 15 meetrit ja puri selle jaoks 100 ruutmeetrine. -Lotjadel viidi Venemaalt hansalinna Tartusse karusnahku, vaha, mett, lina ning kanepit, samamoodi jõudsid Tartusse küttepuud. Tihti veeti kuni 35 meetri pikkuseid lotjasid sihtpunktini kaldalt köiega inimjõul. 6.Kalepurjekas -Kale on Võrtsjärvel kasutusel olnud traditsiooniline puust klinkerplangutusega traalerpurjekas, mida oma graatsilise välimuse tõttu tihti ka lõbusõitudel ja regattidel kasutati.
annaabi.ee 
