sajandi maja ehitatud ümber pärast 1714. aastat (Peeter I majamuuseum) Kastellaani maja, ehitatud 1835–1836 (Ed. Vilde korter muuseum ja Kastellaani maja galerii) Alumine aed ja tiik (praegu Luigetiik) 3. Lossiansambli kavandas Peeter I teenistusse kutsutud itaalia arhitekt Niccolo (Nicola) Michetti . Michettit abistas ja tööd lõpetas tema abiline vene arhitekt Mihhail Zemtsov, 1729. aastal. 4. Planeeriti itaaliapärane kolmetasandiline ansambel, kus lossiesine alumine aed paikneb madalal platool, lossitagune ülemine aed paikneb juba kahel astangul. Esimesel astangul on broderiiparteritega lilleaed, teisel astangul barokse kujundusega Miraaži tiik. Alumine ja ülemine aed on barokse lossiansambli lahutamatuteks osadeks. Mõlemad aiad ja loss kavandati ühe peatelje suhtes sümmeetrilistena. Ülemises aias lõppeb peatelg kaskaadi ja Miraaži tiigiga (praegu ristkülikukujuliseks
On leitud et on teatud rütm nende märkide juures, vb olla mingi hümn või poeetiline tekst. Ta on nagu trükitud, märke ei ole eraldi kujutatud, vaid nagu pitsatiga vajutatud sobivas järjekorras. 1700 purustus, varased lossid tegi maatasa, sinna peale ehitati hilisemad lossid Sakros, Hania, kus loss on tänapäeva linna all, pole korralikult välja kaevatud. Kõik need 5 keskust . Loss ja linn kuulusid ühte, linnast esilekerkiv suurim ehitus, lossil oli alati lossiesine plats, läänehoov vb olla linna keskplat, kõige paremini nähtav Sakros, ida- rannikul. Losside põhiplaan on sarnane, Knossose lossi põhiplaani abil. Knossose kaevas välja Evans 20 saj alguses, ta oli probleemi ees kuidas konserveerida seda (ülemine ja alumine kiht), ehitas üles lossi nii nagu tema meelest loss oli .Oli rikas mees , inglise teholoogia saavutused ,rekonstrueeritud arheoloogia., üldpilt mille ta lõi annab ettekujutuse milline see võis näha.
Chania saare lääneosas. Suurtele lossikeskustele ja neid ümbritsenud linnadele lisaks oli ka väiksemaid linnu ja arvukalt maamõisaid (nn villasid). Arhitektuurselt olid lossid üksteisele üsna sarnased. Kõik nad olid kindlustamata, nagu olid seda ka neid ümbritsenud linnad, mille elanikkond ulatus tuhandetesse. Kõigil lossidel oli põhja-lõuna suunalise ristküliku kujuline ja tõenäoliselt rituaalse funktsiooniga keskhoov, samuti läänepoolne lossiesine väljak nn läänehoov. Vähemalt osal juhtudest täitis see ka linna keskväljaku ülesannet. Enamasti paiknesid keskhoovi lääneküljel mahukad varasalved, tõenäoliselt ümbruskonna sõltuvalt elanikkonnalt kogutud andami hoidmiseks. Lineaarkirjatahvlid (enamus neist pärineb uute losside ajast) osutavad rangele bürokraatlikule kontrollile selle varumisprotsessi üle. Kuna eraldiseisvaid templeid polnud, siis tuleb losse pidada ka kultuskeskusteks ja arvata, et
kehtis ka hoonete ja parkide kohta. Barokiaja arhitektide üheks lemmikvõtteks oli ruumiliste illusioonide ja efektide kogumine. Kadrioru lossipark oli algul rangelt sümmeetrilises prantsuse aiastiilis rajatud. Lossi ansambli peahoonestik rajati astangule, nii et alumise aia poolt oli peahoone kolme- ja ülemise aia poolt kahekorruseline. Pargikujunduses lähtus N. Michetti samuti maastiku terrassilisusest, rajades pargi kolmele eri tasapinnale. Alumine aed, praegune lossiesine, kujundati regulaarses prantsuse Koostanud: Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 93 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a stiilis veekanalite, fontäänide ja kaskaadidega. Vesi juhiti sinna spetsiaalse veevarustuskanali kaudu Ülemiste järvest piki Lasnamäe järsakut
annaabi.ee 
