Odette on vaid printsi kujutluste vili, õilsuse ja üllameelsuse sümbol, Siegfried loob luige kui oma armastuse ja mõrsja ideaali, luik on tema jaoks hinge ilu kehastus." Pjotr Tsaikovski "Luikede järv" -- ballett neljas vaatuses ühe vaheajaga. Vladimir Begitsevi ja Vassili Geltseri libreto Tiit Härmi redaktsioonis. Etenduses on kasutatud fragmente Marius Petipa ja Lev Ivanovi koreograafiast. Koreograaf-lavastaja: Tiit Härm. Peaosades: Vladimir Arhangelski, Sergei Bassalajev, Linnar Looris (prints Siegfried), Marina Tsirkova, Kaie Kõrb ja Olga Rjabikova (Odette/ Ottilie), Sergei Fedossejev, Anatoli Arhangelski ja Sergei Bassalajev (peaminister von Rothbart), Lemme Järvi ja Tatjana Järvi (printsi ema), Sergei Upkin, Linnar Looris ja Vjatseslav Nikkinen (Benno). Lavakujundus ja kostüümid: Eldor Renter, valguskunstnik: Airi Eras. Esietendus Rahvusooperis "Estonia" 28. novembril 2002. Esmakordselt oli klassikaline versioon "Luikede järvest" Estonia laval 1940 a.
Nüüd minetanud nagu lõppenud balli. Ja seda kõrget lahutuse-valli Nüüd kui ei olegi: kõik teed ja rajad Kui jookseks kokku sääl, kus kaovad aiad- Su kambris leian su, mu kauge kalli, Kui vaga munga leian istuvat Sind videviku violetis looris Ja igatsuse-hardus silmis nooris. Näen sinu sõrmigi ma ristuvat, Vist huulil palvetust- oh, minu Sina!- Mariale-Madonnale- see olen mina. Tegemist on süliriimilise (abba) ja sonettiga (4 4 3 3 kokku 14 värssi). Luuletus pärineb Marie Underi luulekogust ,,Laternaks mu enda süda."
Tema tumedad sõõrmed kobavad ust. Ta puhtaks küürib rohu kastene hari, kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must. Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus ja piidleb mu varju päikese põletav pilk. Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus, või vaevleb kui lootsikus siputav silk. Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris, mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut. Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris, asub mu vari kartmatult ootama kuud. Üle sinise plangu tõuseb punane kuu, aias hämaralt naerab kõrvitsakari. ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud. Mu keha on kõdunud. Alles on vari. See vari on suur ja pehme kui samet. Ukse-esiselt sirutub planguni ta. Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame piirab mu varju üle taeva ja maa. Vari on inimese varjupool. See, mida inimene tunnistada ei taha. See, kuhu peidetud kõik kuritööd
et Muhamed peaks sellest rääkima ja seda järgima. 622a põgeneb Muhamed Mekast, sellest saab alguse moslemite ajaarvamine. 630a Muhamed naaseb Mekasse. 632a Meka võtab vastu islamiusu, sellest saab püha linn. 634a Muhamed sureb. Pühalinnad: Meka, Mediina, Jeruusalemm. Muhamedist on keelatud pühapiltide või kujude tegemine, kui teda kuskil kujutatud on, siis on ta nägu looris või joonistamata. Pühakiri on koraan-Jumala poolt Muhamedile ilmutatud sõnum, mis pandi kirja alles peale Muhamedi surma, koraan on ka esemena püha, peatükid reastatud pikkuse järgi-pikemad ees, lühemad taga. Sunna-seletavad koraani kommentaarid. Islami aluseks on 5 kohustust/sammast: 1. Usutunnistus 2. Palvus 3. Annetamine 4. Paast 5. Palverännak
liiatigi veel sedavõrt, et ta jäi isegi keset treppi seisatama. Ja ta oleks ehk kauemgi seisnud, kui ta poleks kuulnud ülal ukseavamist ja toatuhvlite põrandal lohistamist. Jah, muidu ta oleks võinud siin hulga aega seista ja nuusutada, nuusutada -- nii magusasti lõhnas kogu trepiruum. Ainult kord elus Indrek oli midagi samataolist tundnud -- sootuks üürikeseks. Siis ta oli seisnud kirikus pingi otsa juures ja temast oli mööda läinud kolm naist, kõik mustas, kõik looris, üks nähtavasti vana, teised noored, sest nad talutasid seda ühte. Nad läksid kolmekesi altari ette ja põlvitasid seal terve koguduse silma all suuril paelahmakuil. ,,Õpetajaproua leinab oma ainust poega," sosistati siis Indreku kõrval. Veel praegu ta mäletab, kui imeliselt need sõnad teda tol korral olid puudutanud. Lõhnab siis õpetajaproua lein nõnda? oli ta endamisi soninud. Ta oli juba niipalju nuttu ja pisaraid näinud, ometi polnud ta kunagi seda lõhna tundnud, mitte kunagi.