1346 loovutas Taani kuningas ametlikult oma valdused 19 000 hõbemarga eest ordule. Eestlastesse hakati suhtuma palju halvemini. Aadel rajas uusi mõisasid (16. sajand umbes 500 mõisa Eesti alal) ja soovis arendada teraviljakasvatust. Talurahvale tähendas see koormiste suurenemist. · Esikohale tõusis teoorjus, igast talust üks inimene 6 päeval nädalas mõisatööle. · Kümnis tõusis veerandini saagist. · Lisaks loonusrendile (esemeline maks) tuli järjest rohkem maksta raharenti. · Talupojad üritasid leida uusi paremaid elupaiku Venemaal, Rootsis ja Soomes. 14. sajandil hakati lahkuvaid talupoegi trahvidega karistama. 15. sajandil tekkis põhimõte ,,mees või võlg"- uus mõisnik pidi talupojad tagasi saatma või tasuma tema koormised. 1458 Tartu piiskopkonnas seadus talupoegadevälja andmisest omanikule. 16. sajandi alguseks olid talupojad kaotanud isiklikud valdused
ametikumulatsioon, tugevdati ordu ja kloostridistsipliini ning korrastati vaimulike ettevalmistamist. Kiriku ainuõigus Piibli tõlgendamisel ning kirikutraditsiooni jätkuv väärtustamine. Trento kirikukogu taastas katoliku kiriku ühtsuse ning aitas kiiremini ületada reformatsioonist tingitud kriisi. 38) Millised on mõisa ja põhimikuhärruse erinevused? Põhimikuhärrust iseloomustasid valdavalt raha või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, mõisahärrust teorendile rajatud suurmajapidamised. 39) Millised on katoliikliku ja protestantliku kiriku erinevused abiellu suhtumisel? Protestantlik kirik lubab vaimulike abielu ning abielulahutusi. 40) Too näiteid merkantilistlikkust majanduspoliitikast Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm I oli äärmuslik merkantilismi esindaja Berliini tänavatel võidi naistel
t. pärandusmaksu, sest surnud inimese varandust loeti senjööri varaks. Peale nende võis senjöör piiramatul hulgal nõuda mitmesuguseid makse ja kohustusi . Villaanid- olid end pärisorjusest vabaks ostnud. Villaan oli küll isiklikult vaba, kui pidi kandma teatud kohustusi, kui jäi elama oma jaosmaale. Villaanide arv suurenes kiiresti 13. sajandil, sest rahapuuduses olevad mõisnikud sundisid talurahvast end vabaks ostma. Loonusrentnikud- 12.-13. sajandil mindi üle teoorjuselt loonusrendile. Senjööridele osutus kasulikumaks rakendada talupoegadele teoorjuse asemel feodaalrenti ning seetõttu jagati järk-järgult välja kogu põllumaa 8. Inglismaal 1086. aastal läbi viidud maarevisjoni olemus Kuninga käsul loendati kõik maatükid elanikud. Loenduse tulemused said rahvasuus "Viimse kohtupäeva raamatu" nimetuse. Raamat näitas, kuidas jagunes kuninga ja Normandia feodaalide vahel konfiskeeritud maa
või kaubandusega tegelev struktuur. Ühiskonna alusmoodul, paljud tervipere funktsioonid lähevad riigile- hariduseandminem hoolekanna, kohtusüsteem. Hakkavad ilmuma Hausvateti nõuande raamatud. Majandus. Agraarkorraldus mandri-Euroopas: põhimiku- (Grundherrschaft) ja mõisahärrus (Gutsherrschaft). läänes valitses põhimikuhärrus (sks Grundherrschaft),idas mõisahärrus (sks Gutsherrschaft). Esimest agraarkorralduse tüüpi iseloomustasid valdavalt raha- või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, teist aga teorendile rajatud mõisa suurmajapidamised. Pärisorjuse püsimajäämise põhjused Ida-Euroopas. Varustamaks mõisaid hädavajaliku tööjõuga, muudeti talupojad sunnismaisteks. Kuigi teoorjusele rajatud põllundus ei andnud nii suurt saaki kui vaba talupoja töö, korvas madala efektiivsuse tööjõu odavus ning kõrged turuhinnad. Teravilja saagikus. Venemaal 1:2, Saksamaal 1:4, Inglismaal ja Hollandis 1:10
Keskmise saagikus kasvas idast lääne suunas. Külvatud ja lõigatud vilja vahekord moodustas Venemaal 1:2, Saksamaal 1:4, Inglismaal ja Hollandis koguni 1:10. Varauusaja Euroopa jagunes kaheks põhimõtteliselt erineva agraarkorralduse alaks, mille piir kulges Elbe-Saale joonel. Sellest lääne pool valitses põhimikuhärrus (Grundherrschaft), ida pool mõisahärrus (Gutsherrschaft). Esimest agraarkorralduse tüüpi iseloomustasid valdavalt raha- või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, teist aga teorendile rajatud mõisa suurmajapidamised. Tüüpiline põhimikuhärrus valitses Prantsusmaal. Valdav osa maast kuulus siin kirikule, aadlile või jõukale kodanlusele, kes rentis selle edasi talurahvale. Renditalupojad said maa kasutusõiguse, mis võis olla tähtajaline, eluaegne või ka päritav. Maakasutusõiguse eest maksid talupojad maaomanikule enamasti raharenti. Juba 15. saj. lõpuks oli pärisorjuslik sõltuvus kadunud.
Ei riigi ega eramõisad ei pea loomi. Tp on loomad niisiis enda käes, talupõllud saagikamad kui folvarkide mõisad ( sõnnikuga väetati). Loonusrent. Tp pidi andma osa kasvatatud viljadest ja saadustest. Juttu ka viljakümnisest. Poolale huvitav nähtus, mis Põhja-Eestis enamasti puudub on see, et poola aladel viiakse talud raharendile, kui taludest ei olnud võimalik midagi võtta ( segaduste per)Vastavalt sellele kuidas mõisamajandus taastuma hakkabminnakse järk- järgult tagasi loonusrendile ja teokohustusele. Poola võimud I , kes ürit tp kohustusi reguleerida. 1582-83 a komisjonid eeltöö ära teinud. Ürit koormistesüs lihtsustada. Poola ajale veel iseloomulik see, et ka tp olid võtnud enda kasut lisasissetulekuid, mida varjati. Tp olid enamasti adratp, kelle käes oli reeglina vaid osa adramaat . Reeglina 1/8 adramaast. Poola ajal moodustavad selgelt põhikontingendi.II kontingent on nn pobulid-
annaabi.ee 
