vürtsid olid kallid. Kõige tuntumad maitseained olid petersell, aedruut, sibul, rõigas, küüslauk, aedtill, kummel, salvei, mädarõigas, aedseller, sibul ja unimagun. Puuviljakasvatuse kohta leidub kirjalikes allikates napilt teateid ja seetõttu ka selles raamatus. Algselt kasvatati õunu ja pirne ja hiljem lisandusid neile kirsid, küdooniad ja ploomid. Arvatakse, et ka kreegid. Loomakasvatuse osatähtsus taludes pidi keskajal olema suur, sest loomakasvatussaadused moodustasid 10-20% loonusandamite koguväärtusest. Peamised lihaloomad olid ikka sead, lambad ja kodulinnud(kanad, kabunatid, haned). Keskaja komme hobuse liha toiduks tarvitada taandus ning sel polnud enam mingit arvestatavat osa. Kala oli keskajal igapäevase toidu väga oluline osa, see oli rahva silmis hinnatud toit. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, kuid need läksid enamjaolt ekspordiks. Mere
kummel, salvei, mädarõigas, aedseller, sibul ja unimagun. Puuviljakasvatuse kohta leidub kirjalikes allikates napilt teateid ja seetõttu ka selles raamatus. Algselt kasvatati õunu ja pirne ja hiljem lisandusid neile kirsid, küdooniad ja ploomid. Arvatakse, et ka kreegid. 3 Vanamölder, Kaarel.(2009). Eesti kultuurilugu. Tartu Ülikool Loomakasvatuse osatähtsus taludes pidi keskajal olema suur, sest loomakasvatussaadused moodustasid 10-20% loonusandamite koguväärtusest. Peamised lihaloomad olid ikka sead, lambad ja kodulinnud(kanad, kabunatid, haned). Keskaja komme hobuse liha toiduks tarvitada taandus ning sel polnud enam mingit arvestatavat osa. Kala oli keskajal igapäevase toidu väga oluline osa, see oli rahva silmis hinnatud toit. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, kuid need läksid enamjaolt ekspordiks. Mere
16. sajandi Poola revisjonide järgi otsustades kasvatati Liivimaal peale õunapuude veel pirni-, kirsi- ja ploomipuid. Arheoloogilistel kaevamistel on leitud kreeke. (1) 2.6 Loomakasvatussaadused Nii arheoloogilistest kui ka kirjalikest allikatest nähtub, et eestlased pidasid muinasajal palju kariloomi, veised ja hobused oli vallutuse ajal sakslaste tähtsaim sõjasaak. Loomakasvatuse osatähtsus taludes pidi keskajal olema suur, sest loomakasvatussaadused moodustasid 10- 20 % loonusandamite koguväärtusest. Andamiks viisid talupojad lambaid, härgi, lehmi, sigu, kandu ja hanesid. (1) Peamised lihaloomad olid ikka sead, lambad ja kodulinnud. Eesti alal oli piimakarja osatähtsus suurem rannarootslastel, neilt nõuti piimasaadusi ka vakuandamiks. (1) Keskajal ei hoitud koduses majapidamises loomi pidevalt nuumal. Sead jooksid vabalt ringi ja otsisid ise toitu, ainult vahetult enne tapmist nuumati neid võimalusel mõnda aega. Keskajal
Kindlustamaks oma võimu, asusid aadlikud järjest rohkem elama maale mõisatesse Soodsate turustamisvõimaluste arenedes kasvas feodaalide huvi teraviljasaakide suurendamise vastu ning selle tulemusena suurendati talurahva koormisi Talukoha eest rendi tasumisel hakkas esikohale tõusma teoorjus Kümnis ei olnud enam sugugi kümnendik, vaid ulatus veerandini saagist Arvukate vähemtähtsate loonusandamite asemel nõudsid mõisnikud 15. sajandi keskpaigast alates üha enam nõudma raha 16. sajandi algul mindi mitmetes eramõisates pea täielikult üle raharendile Üha enam talupoegi hakkas linnadesse ja mujale põgenema Juba 14. sajandi lõpust on teada pagenud talupoegade karistamisest 15. sajandi algupoolel hakati pagenud talupoegi välja nõudma ja tagasi tooma
annaabi.ee 
