Võib järeldada, et õigus, mis ei lähtu mõistusest, ei saa olla eetiline. Ebaeetiline õigus aga ei olegi õigus. Cicero (106-43 e. Kr): „Õiglases mõistuses avaldub tõeline seadus, mis kehtib kindlana alati, mis kutsub käsuga kohust täitma ja hirmutab keeluga kurja tegemast“. Cicero eristas positiivset õigust ja igavest õigust. Viimasest ei saa rahva tahtel lahti ja see kehtib igavesena ja kõigi suhtes. Kes loomuseadusele ei kuuletu, pageb iseenda eest. Positiivne õigus on tuletatud loomulikust õigusest. Inimesel on õigus ja kohustus vastu hakata ebaloomulikule õigusele. Skeptitsism Pyrrho (ca 365-275 e. Kr.) oli skeptitsismi kui koolkonna alusepanija – koolkonna, mis põhines usaldamatusel kõigi niinimetatud universaalsete tõdede olemuse suhtes. Inimene peab lihtsalt olema konformne ja kohanduma selle riigi või paikkonna kommetega.
seaduse õppijale samavõrd arusaadav ja selge, nagu on riikides kehtivad seadused, või isegi selgem, sest on ju lihtsam aru saada tervest mõistusest kui inimeste ebareaalsetest ettekujutustest ja kavalatest väljamõeldistest,mida väljendatakse küll sõnadega, kuid mis järgivad vastuolulisi ja varjatud huvisid. Nimelt selline on märkimisväärne osa linnade seadustest erimaades,mis on õiged vaid nii palju, kuivõrd nad on rajatud loomuseadusele, mille abil tuleb neid seadusi korraldada ja tõlgendada. 13.Ma ei kahtle, et sellele kummalisele õpetusele, nimelt et loomuseisundis on igaühel loomuseadust täidesaatev võim, väidetakse vastu, et ei ole mõistlik, kui inimene on kohtunikuks tema endaga seotud juhtumites, sest enesearmastus muudab inimesed erapoolikuks nii enda kui oma sõprade suhtes. Ja teiselt poolt viib nende kurjus, ägedus ja kättemaksuhimu neid teiste inimeste karistamisel liiga kaugele. Et
olukorrast. Üllatav ja piinlik on tõdeda, kui suured erimeelsused valitsevad seda tähtsat ainevalda käsitlenud autorite vahel. Vaevalt leidub isegi kõige tõsisemate kirjameeste seas kahte, kes oleksid ses asjas ühel nõul, rääkimata juba vanaaja filosoofidest, kes oleksid nagu lausa eesmärgiks seadnud üksteisele kõige fundamentaalsemates printsiipides vastu vaielda. Rooma juristid allutasid nii inimese kui ka kõik teised loomad mingit vahet tegemata ühele ja samale loomuseadusele, sest nad pidasid selle mõistega silmas seadust, mille loodus on iseendale peale sundinud, mitte inimesele ette kirjutanud; või pigem isegi selle erilise tähenduse tõttu, mille nad omistasid sõnale seadus: näib, nagu pidanuks nad seda vaid nende üldiste suhete väljenduseks, mille loodus on kõigi elusolendite vahel nende ühise säilimise tagamiseks maksma pannud. Kuid uue aja inimeste arvates kehtib loomuseadus ainult
suverään ja alam; kõik muud suhted - sotsiaalsed, eetilised, usulised - alluvad riigile (suveräänile). Riik eksisteerib vaid siis, kui kodanikud alluvad ühisele suveräänile. · Suveräänsuse kandjaks eelistatult monarh (või aristokraadid). · Suveräänsus on alaline, ühtne, jagamatu ja piiramatu, delegeerimatu, ei allu seadustele, ei saa olla vastutav oma alamate ees. · Suverään allub vaid jumalikule ja loomuseadusele · Valitsusvormid pole olulised. Küsimus on vaid, kellel (või kui räägime institutsioonidest, siis "kelles" parlamendis, kuningas) on suveräänne võim, viimane otsustusvõim. Kui see on rahvaesindajatel, siis on demokraatia, kui kuningale annab parlament nõu, aga selle järgimine pole kohustuslik, siis monarhia. Kui vastupidi ja parlament koosneb aadlitest, siis aristokraatia.
annaabi.ee 
