Hobbes ei näe sellist loomulikku vabadust siiski ihaldatava seisundina ja leiab, et inimesel on võimalik sellisest loomulikkusest väljuda. Ühelt poolt sunnib selleks hirm surma ees ,teiseks oma materiaalse heaolu säilitamise vajadus. Loomuõiguse piiramatu pruukimine jõuab millalgi enesehävituseni. Mõistus käsib inimesel otsida rahu ja näitab kätte põhimõtted selle saavutamiseks. Neid mõistuslikke põhimõtteid nimetab Hobbes loomuseaduseks. Loomuseadus sisaldab eneses norme: ● Rahu saavutamiseks tuleb inimestel loobuda kõigist rahurikkuvatest õigustest, pidada kinni kokkulepetest, näha teistest endaga võrdseid ning lasta tüliküsimused lahendada erapooletul kohtunikul. Loomulike instinktide ja ihade maha surumiseks on vajalikud relvajõud, mis annavad inimesele kindlustunde Seadusandjaks, mõõdupuuks jääb alati inimese mõistus.
üksnes loodusseadustele. Selline loomulik olukord koos kõigi sõjaga kõikide vastu (bellum omnium contra omnes) ei ole sugugi üksnes inimkonna unustussevajunud minema nähtus 8 (Inglismaa kodusõja ajal). Riigid on potentsiaalses sõjavalmiduses ja hoiavad oma relvas valmis [Luts 1997, lk 91]. Just mõistus käsib inimesel otsida rahu ja näitab kätte põhimõtted selle saavutamiseks. Neid mõistuslikke põhimõtteid nimetabki Hobbes loomuseaduseks. Loomuõigus on üksnes vabadus, loomuseadus seevastu sisaldub kohustusi. See ei ole normatiivne seadus, vaid eelkõige mõistlikku arusaam inimsoo säilitamiseks vajalikest vahenditest. Loomuseadus ütleb, et rahu saavutamiseks tuleb inimestel loobuda kõigist rahurikkuvast õigusest, pidada kinni kokkulepetest, näha teistes endaga võrdseid ning lasta tüliküsimused lahendada erapooletul kohtunikul [Ibid., lk 91]. See ongi Hobbesi ratsionalistliku loomuõigusõpetuse.
mind.[end] Bellum omnium contra omnes on vaadeldav nt kodusõdades. H. nägi [6]inimese väljapääsu sellest hukatuslikust olukorrast inimese egoistlikes püüdlustes: soov ületada surmahirmu sunnib vähendama surmaohtu ja soov kokkuahmitud vara segamatult nautida sunnib kehtestama rahu ja korda. [7]Mõistus käsib inimesi otsima rahu ning mõistus kätkeb põhimõtteid rahu saavutamiseks. Neid mõistuslikke põhimõtteid nimetabki H. loomuseaduseks. Loomuseadus sisaldab juba kohustusi, ettekirjutusi, kuid ei ole normatiivne seadus, vaid tähistab mõistuslikku arusaama inimsoo säilitamiseks vajalikest vahenditest: inimestel tuleb loobuda [või neilt ära võtta] rahurikkuvad õigused, pidada kinni kokkulepetest, kohelda teisi inimesi kui võrdseid ning anda tülid lahendada erapooletule kohtunikule. Mõistus peab valitsema inimese loomalikke tunge. Ent kui Antiigist saati nähti
Kõigil neil definitsioonidel, mida võib raamatutest leida, on lisaks sellele puudusele, et nad pole omavahel sugugi kooskõlas, veel see viga, et nad on tuletatud paljudest teadmistest, mida loodus ei ole inimestele andnud, samuti hüvedest, mida inimene saab endale ette kujutada alles siis, kui ta on loomuseisundist väljunud. Kõigepealt uuritakse reegleid, mille järgimises inimestel oleks ühise kasu huvides hea kokkuleppele jõuda, seejärel nimetatakse nonde reeglite hulk loomuseaduseks, viidates ainuüksi tollele hüvele, mis pidavat nende reeglite üldisest rakendamisest tulenema. Muidugi on sel kombel, peaaegu meelevaldsete kokkulepete põhjal, ütlemata mugav definitsioone anda ja asjade loomust seletada. Niikaua kui loomulikku inimest piisavalt ei tunta, nurjuvad ka katsed määratleda seadust, millele ta allus või mis tema loomusega kõige paremini kokku sobis. Me saame selle seaduse kohta piisavalt selgesti ütelda ainult üht: et seda võiks nimetada
annaabi.ee 
