ja kõik teised müüdid on sellest tulnud. Tedlockil hea poeetiline tõlge. Taevas või vesi, meri on olemas. Eituse kaudu kirjeldatakse algust (polnud mägesid ega loomi...). Pimedus. Kõik on pime, aga olendid näevad üksteist, kõik on vaikne, aga nad kuulevad. Hermafrodiidne olend. Ühest küljest õeldud ja valmis. Äpardus, loomad ei suuda loojate nimesid õelda. Kohe karistatakse ka neid loomi. Sõjakate vallutajarahvaste loomislugudes lähevad Loojad vihaseks kui midagi valesti läheb ja nad karistavad selle eest. Loojatel on vaja, et loodu nende poole palves pöörduks, meeles peaks, ülal peaks, nendele toitu hangiks. Loojate, kõikvõimsate jumalate lapsikus. Kõikidel rituaalidel peab olema mingi kosmoloogiline põhjendus (Eliade). Puust olendid, neil polnud hinge ega olemust. Need olid katseinimesed. Samal ajal puuinimesed upuvad ja neid aetakse taga. Paradoksid tavalised
pead võtsid selle innustusega omaks, ja too nn. pseudomütoloogia on eesti rahva elus, rahvuslikus liikumises mänginud suuremat osa kui mõnel teisel rahval tema ehtne ja teaduslikult tõestatav pärismütoloogia kunagi.” Faehlmann võttis Taara omaks, püüdis tõestada, et omaks oli võetud monoteism, so usundi kõrgem tase. Taara nimega seostati Tartut, pidas Tartut muiste Eesti usundi kultusekohaks. Faehlmanni muistendid olid saksakeelsed, peamiseks eesti jumalaks Vanemuine. Loomislugudes teisigi jumalikke olendeid (Koit ja Hämarik, Vanemuine tütar Juta, Ilmarise poeg Endel jt). Faehlmanni pseudokangelased omandasid aja jooksul reaalse tähenduse. Alguses ka teadlased tunnustasid pseudomütoloogiat, kuid ajapikku see muutus, nt Jakob Hurt suhtus sellesse väga ettevaatlikult. Eestlaste ainujumal Taara, Vanaisa ehk Vana Kangelased ehk Kaleviidid: Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne, Viboane (kõik < Kalevala); Koit ja Hämarik; Kalev oma abikaasaga
· Linnud kui sõnumitoojad regilauludes · Vaeslapsest saab lind (kägu, pääsuke) muinasjutuna ja lauluna · Endelinnud: kägu, kurg jt. Kurgede eksitamise komme sügisel ja kevadel tuli uskumusest, et kured talvituvad teispoolsuses. Linnud eksivat ära ja hakkavat keerdu lendama. Kurg on rahvausundis surma- ehk toonelinnuks. · Veelinnud kaljumaalingutel · Ilmalind loomislaulus; sukeldujalind dualistlikes loomislugudes · Uskumused Linnutee kohta: nimetused Linnurada (saartel), Kuretee (Harjumaal), Sirgutee ja Tsirgutii (Setu), ka taevatee, taevatänav, taevarida, taevapeenar, talipeenar (Läänemaa), vrd soome linnunrata, vadja taiva maatie. · Lindude seos teispoolsuse või surnute asupaigaga 26. Too välja sarnasusi ja erinevusi soome-karjala ja obi-ugri karukultuses, sellesse kaasatud rituaalides ja suulises pärimuses. Millel võiks põhineda arusaam karu ja
ärksamad pead võtsid selle innustusega omaks, ja too nn. pseudomütoloogia on eesti rahva elus, rahvuslikus liikumises mänginud suuremat osa kui mõnel teisel rahval tema ehtne ja teaduslikult tõestatav pärismütoloogia kunagi.” Faehlmann võttis Taara omaks, püüdis tõestada, et omaks oli võetud monoteism, so usundi kõrgem tase. Taara nimega seostati Tartut, pidas Tartut muiste Eesti usundi kultusekohaks. Faehlmanni muistendid olid saksakeelsed, peamiseks eesti jumalaks Vanemuine. Loomislugudes teisigi jumalikke olendeid (Koit ja Hämarik, Vanemuine tütar Juta, Ilmarise poeg Endel jt). Faehlmanni pseudokangelased omandasid aja jooksul reaalse tähenduse. Alguses ka teadlased tunnustasid pseudomütoloogiat, kuid ajapikku see muutus, nt Jakob Hurt suhtus sellesse väga ettevaatlikult. Eestlaste ainujumal Taara, Vanaisa ehk Vana Kangelased ehk Kaleviidid: Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne, Viboane (kõik < Kalevala); Koit ja Hämarik; Kalev oma abikaasaga. Vanemuine tegeles
annaabi.ee 
