värvi ülalt voolab ja muudab selle kirevaks paletiks." Sixtuse kabeli laemaali pikkus on 48 m ja laius 13 m. Michelangelo maalis laele, ajendatuna Vanast testamendist, kokku üheksa stseeni. Eelkõige ülistab Michelangelo jumala võimsat jõudu maailma loomisel. Freskodel on valguse eraldamine pimedusest, maa ja mere loomine, päikese ja kuu loomine; Aadama ja Eeva loomine. Eriti selgelt väljendub Jumala tahe kätes. Jahve käed on loomishetkel välja sirutatud, käskivad ja jõulised. Jumala sõrm on suunatud kuu ja päikese, ka Aadama peale. Erandlik on maa ja mere loometöö: jumala käed õnnistavad uut paika loomade, lindude ja kaladega. Lahke estiga kutsub Jahve Eevat Aadama küljeluust üles tõusma. Jumala keha pole staatilises poosis, vaid pulbitseb energiast, loomisvõimust. Üksikutel väsimushetkedel toetavad teda inglid, et suur loometöö jätkuks. Michelangelo Jumala kuju on isalikult
Geeniuse mõistesse kuulub see, et ollakse oma ajast ees. Aeg ei ole veel küps mõistmaks geeniuse teosed. 2. Kuidas võiks perspektivismi kritiseerida? Temporaalne kaalutlus positiivsete hinnangu järgnevuste probleem. Hinnangunihete probleem: kellegile antud hinnang muutub ajastust ajastusse. Ajahamba kaalutlus võib väita, et ajapikku muutub teose tegeliku väärtuse kindlakstegemine progresseeruvalt üha raskemaks(värv kahetub ja praguneb jm). Vastu: programmeeritud värv. Loomishetkel ei saagi teost pädevalt hinnata, sest värvid on segatud eeldusel, et nad oleksid haripunktiks mingi aja pärast. Samas, kunstnik ei saa eeldada, et 1000 aasta pärast pole kõlblik kuni möödas. Episteemiline kaalutus kui distants on liiga suur algusallikaga, siis seda vähem toetub hinnang allikale endale ja seda tähtsamat rolli omavad vahendajad kriitikud, ajakirjanikud jne. Erinevad kihid, tähendused, sümbolid jne jäävad tänapäeva vaatlejale märkamata, sest
... ma unustan ära, mida ma tahtsin öelda vabandust, vabandust... (Belinski hakkab ära minema, aga pöördub ümber.) Iga kunstiteos on ühtse, igavese idee hingus. Seda ma tahtsin öelda. Ülejäänu unustage ära. Iga kunstiteos on ühtse, igavese idee hingus, mille jumal hingas kunstniku hinge. See ongi see, kuhu kunstnik loomishetkel läks. (Hakkab ära minema ja tuleb tagasi.) Meil saab olema oma kirjandus. Milline kirjandus ja milline elu see saab olema, on üks ja sama küsimus. Meie väline elu on näkku sülitamine. Aga me oleme sünnitanud Puskini ja nüüd Gogoli. Vabandage mind, ma ei tunne ennast hästi. (Seekord läheb majja. Hetke pärast kargab Tatjana püsti ja järgneb talle.)
jumusp¨aratu maitse osutab koka kummalisele k¨aitumisele. T~olgendaja meelest hakkab v¨aide koka armumisest seega s¨ umboliseerima hoopis toidu liigset piprasust, mitte soolasust nagu (oletagem et!) oli selle algt¨ahendus. Niisiis, j~ouame mitte just erilist optimismi p~ohjustavale k¨ usimusele: mis annab aluse arvamaks et t~olgendajal ajahetkel t1 on samad sensoorsed baaskogemused, kui on olnud (teisel) t~olgendajal ajahetkel t0 m¨argi K333 loomishetkel?32 Tagatiseks on muidugi m¨argis¨ usteem ise, tema u¨lesehituse loogika u¨helt poolt ning kasutuskontekst teisalt. Rangelt v~ottes pole sen- soorselt konstantne tunnetus v~oimalik ka u ¨he ja sama t~olgendaja pu- hul eri ajahetkedel (kaks korda ei saa samasse j~okke astuda) ning seega v~oib v¨aita, et pidev fluktuatsioon on igasse m¨argis¨ usteemi olemuslikult sisse kirjutatud. V¨altides siin pikemat arutelu m¨argis¨ usteemi kognitiivse
annaabi.ee 
