Puurindes domineerib mänd, leidub ka kuuske. Alustaimestus kasvavad sellised liigid, nagu pohl, mustikas, kanarbik. Palju seeni. Palumetsad on levinud peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Põhja- ja Lääne-Eesti. *Loometsad Kasvavad paepealsetel muldadel (suvel kuivavad tugevasti läbi) Puurinne, milles domineerib mänd, on hõre ning varjutab alustaimestikku vähe. Alustaimestikus kohtab selliseid liike nagu leesikas, lubikas, nõmm-liivatee. Eestis esineb loometsi Saaremaal ning Põhja-Eesti paealadel. *Laanemetsad Gleistunud või näivleetunud mullad (keskmine) Üldiselt on domineerivaks puuliigiks kuusk, kuid see võib asenduda männi, arukase ja haavaga. Mustikas, jänesekapsas, laanelill. Levinud enamasti Lõuna-Eestis *Salumetsad Salumetsad kasvavad Eesti kõige viljakamatel ning kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel. Puurindes leidub kuuske, arukaske, mändi, haaba.
ootavad järge. Laialdased lookarjamaad kaotati läinud sajandi keskel ette võetud loodude taasmetsastamise kampaaniaga: tüsedamal mullal, puude kasvuks soodsama veereiimiga lool läksid tookord ridadena istutatud männid rahuldavalt kasvama. Suur üritus ebaõnnestus vaid seal, kus plaatjat paasi katab üliõhuke mullakiht ja kuhu ajuti koguneb ka pinnavett. Kokku metsastati Saaremaal pool sajandit tagasi üle 6000 hektari loopealseid kadastikke . Teine osa samast ajast pärit loometsi kasvab kolhoosikorra ajal maha jäetud põldudel ja karjamaadel. Vanu, looduslikke loometsi leidub tänapäeva Saaremaal vaid üksikute tukkadena. Kadakas ja äri. Viimastel aastatel on korduvalt juttu olnud stiihilisest kadakaärist. Räägitakse isegi kadakavargustest. Häda tõuseb sellest, et kaubandusliku väärtusega kadakatüvesid pole kadastikus just rohkesti ja neid varudes kipub järele jääma ebaharilikult palju "laaste".
Alepõllundus kujundas paljud metsad ligikaudu selliseks, nagu neid tänapäeval tunneme. Vaesematel liivmuldadel kasvanud männikutest ja kuusikutest kujunesid üksluised pohlapalud ja nõmmemännikud, liigirikastest kuusikutest ja laialehistest metsadest liigivaesed kaasikud ja kuusikud; soode servaaladel hoogustus mineraalmaa soostumine. Paepealsetele ning maakerkealadele sobis maaharimisest paremini karjakasvatus. Enamus loometsi saartel on suuremal või vähemal määral sekundaarsed, olles tiheda asustuse tõttu peaaegu alati mõjutatud karjatamisest ja valikulisest raiest. Ka mere alt vabanevad maad võeti kasutusele karjamaadena ning võsastusid või kadakasse kasvasid nad alles pikema aja jooksul. Puiskooslused võeti tihti kasutusele puisniitudena, s.t. niidule jäeti kasvama ohtralt puudegruppe ja põõsaid. Puisniitudel varuti söödavihtu ja
cordata), vahtra (Acer platanoides), jalaka (Ulmus glabra) ja saare (Fraxinus excelsior) puistud, põlismetsad ja lodumetsad on määratletud kui kõrgeima prioriteediga elupaigad, mida tuleks kaitsta, säilitada ning majandada väga hoolikalt. Tänapäeval peavad näiteks kõik metsakuivenduse projektid läbima keskkonnamõjude hindamise, et vältida loodusväärtuste, sealhulgas haruldaste ja ohustatud metsakoosluste edasist hävimist. Loometsi väga õhukesel, kuid viljakal mullal peetakse samuti prioriteetseteks elupaikadeks, kuigi nad pole hetkel ohustatud. Loometsi võib leida vaid Eestis ja Rootsis ning nad on bioloogiliselt väga mitmekesised (varieeruvad). Põlismetsad on Eestis peaaegu kadunud ja kõiki olemasolevaid alasid tuleb seetõttu kaitsta, et säilitada tervet hulka vanade ja mitmekesiste metsakoosluste eriliste elutingimustega kohanenud liike. Kaitsealuseid
Tol ajal raiuti siin põldude laiendamiseks mereäärsed metsad. Tugevad rannikutuuled tekitasid ulatusliku deflatsiooni ning tarbemaad mattusid liiva alla. Püsiasustus katkes ning külad jäeti maha. Ligi 1000 aastat tagasi tekitas aleviljelus mitmel pool Põhja-Eestis muldade vaesumise sellise määrani, et need jäid kogu hilisema ajaloo jooksul kehvadeks karjamaadeks. Enne aletamist kasvas samades paikades tammikuid või kuusikuid. Õhukese, kuid viljaka mullaga suhteliselt hõredaid loometsi oli algeliste põllundusvõtetega hõlpsam raadata kui muid. Korduv aletamine ning sellele järgnev loomade karjatamine viis nende alade mullaviljakuse lõpuks nii alla, et neist ei saanud enam kunagi põllumaid. Kuid üldiselt on inimene möödunud sajandite jooksul Eesti maastikke asustanud suhteliselt tasakaalustatult. Siinsetele maastikele on ikka iseloomulik olnud mosaiiksus. Põllud, heinamaad ja karjamaad on vaheldunud metsade ja soodega.
annaabi.ee 
