kallal. Oli plaanitud ulatuslik küüditamine eesti rahva füüsilise hävingu teostamiseks, mille tegelikku algust tähistas 14. juuni 1941. Nagu vapustus käis üle maa, kui tol juunikuu ööl ilmusid tuhandeisse kodudesse NKVD (Norodnõi Komissariat Vnuternnih Del Siseasjade Rahvakomissariaat) rässakad püssimehed ja käsutasid kiirustades mehed, naised ja väetid lapsedki voodist. Veoautod kihutasid ahastava inimlastiga raudteejaamadesse, kuhu trellitatud loomavagunid olid valmis seatud. Perekonnad lõhuti - naine-lapsed lahutati mehest ja isast ning tuubiti vagunitesse. Läbi suveööhämaruse lisandus üha ja üha uusi inimkoormaid rongidele. Saabus perekondi pakkidega, mis sisaldasid hädavajalikku, oli aga ka õnnetuid, keda veeti vagunitesse tühjade kätega. Need viimased olid haaratud tänavatelt või tassitud oma igapäevaselt töölt, lubamata neil kodunt läbi minna. Vagunid laaditi tihedalt täis
neid, kes olid saksaajal vähegi millegagi seotud. Metsavennad rüüstasid maju ja põletasid neid. Nii põletati vanaema onu maja ja laut koos loomadega maani maha. Keegi ei tohtinud kustutama minna, sest siis oleks maha lastud. Onu oli saksaajal lühikest aega vallatalitaja. Selle eest ta sai 25+5 aastat nõukogude vanglat. Tema pere küüditati Siberisse. Vanaema klassist küüditati ka üks poiss koos oma vanematega, aga terve kooli peale oli teisigi peresid.Vanaema mäletab selgesti,kui loomavagunid küüditatutega seisid Aruküla raudteejaamas, et vaguneid täita süütute inimestega inimeste karjed ja nutt...keegi ei tohtinud ligidale minna, siis oleks maha lastud. Sõjavangide kodumaale saatmisega järgnes hooajatööliste sissevedu Petserimaalt. Siis hakkas turbatööstuses elu kihama. Igal nädalavahetusel oli rändkino või tantsuõhtu, kuhu kogunesid ka ümbruskonna noored, isegi vanemad inimesed tulid kinno, et näha filme ning, et ennast näiteks tuulutada.
nimekirjade väljajagamine ja brigaadide " tööle "lähetamine. Poliitiline ja instrueerimine peeti "Töölismajas", kust otse tuldi Viljandi tänavale. Tartus oli küüditamise üldjuhiks Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Tartu maakondliku osakonna ülem Afanasjev- Venest tulnud tsekist, rahvuselt juut. Tartu linnas küüditatud kodanikud viidi Tartu raud- teejaama, kuhu paar päeva varem olid kohale toodud trellitatud loomavagunid. Ka Tartu ümbruse inimesed veeti kokku Tartu jaama. Osadel küüditatutel ei lubatud kodust midagi kaasa võtta, ja ka neid, kes omas jahmatuses olid kaasa toonud vaid kõige tühisemad esemed. Toiduaineid oli kõigil üldiselt vähe kaasas, sest kinnivõtmine toimus ootamatult ja kodused toiduvarud polnud suured. Küüditamis rongides olid inimeste toitlustami- seks ette nähtud vagunpoed, kust oli toidu ostmine võimalik. Kuid neist vagun.poodidest
Algasid koristustööd. Tähtsaimaks sai raudtee taastamine. Korrastati raudteetrassi. Ametiruumid paigutati jaamatagusesse kahekorruselisse telliskivimajja. Seal paiknes ka ajutine telefoniside. Telefonikeskjaam hävis koos jaamahoonega. Uus, sajakohaline kommutaator viidi üle Viljandi 1a 1944. aastal. Hakati taastama raudteesilda ja ehitama hooneid vanadele alusmüüridele. Raudteeliiklus taastus. Saksa okupatsiooni ajal oli reisiliiklus hõre. Reisijate veoks olid kohandatud loomavagunid: seinte ääres lihtsad seljatoeta pingid, kütmiseks vaguni keskel raudahi, plekkkorsten juhitud läbi katuse. Köeti põlevkivi või kivisöega, mis muutis vaguni õhu raskeks. Valgustuseks olid seintele kinnitatud petrooleumilambid. Eriti raske oli seisjatel. Sõita tohtis linna komandandi eriloaga. Saksakeelne sõiduluba «Reisegenehmingung» sisaldas täpseid isikuandmeid ning algus ja lõppjaama. Tallinna sõitjatelt nõuti arstitõendit (rahvasuus täitõend). 1942
annaabi.ee 
