Jean de La Fontaine - ,,Kingsepp ja pankur" Analüüs Kuigi La Fontaine, järgides iidset valmitraditsiooni, esitas enamasti loomalugusid, on antud valmi tegelasteks siiski mitte iseloomulikud karakterid loomanahkades vaid inimesed ise. ,,Kingsepp ja pankur" räägib kahest mehest: nagu pealkirigi ütleb - elurõõmsast kingsepast ning rikkast ning rahajanulisest pankurist. Tahes näidata, kui vähe on rahal sidemeid õnnega ning et see toob ellu pigem negatiivsust kui positiivsust, iseloomustab ta pankurit tänapäeva mõistes kui närvilist, rahutut ning õnnetut meest
idamaade ja isegi piibli ainestikku. Klassitsistlik teater taandus lõplikult alles 19. sajandil (1830 esietendus Victor Hugo romantiline draama ,,Hernani"). KLASSITSISM 2 Jean de La Fontaine´i (1621-16959) looming oli mitmekülgne, kuid maailmakirjandusse kuuluvad eeskätt tema valmid (,,Valmid", 3 osa, 1668-1694). Järgned iidset valmitraditsioon (nt kreeklane Aisopos 6. saj eKr, roomlane Pheadrus 1 saj),esitleb La Fontaine enamasti loomalugusid, milles koomiliselt kujutab kõikvõimalikke inimolukordi, seltskonna- ja õukonnaelu, inimtüüpe, maiseid nõrkusi ja liialdusi. Terav iroonia ja satiir võimumeeste ja silmakirjatsejate üle vaheldub leebe huumoriga, millega ta jälgib inimeste nõrkusi ja hädasid. Tema tuntud valmid on nt ,,Rohutirts ja sipelgas", ,,Hunt ja lambatall", ,,Rebane ja viinamarjad", ,,Hundid ja lambad". La Fontaine on tugevalt mõjutatud Euroopa hilisemat satiirist kirjandust (nt
köitnud teda. Seevastu hindas ta kõrgelt loodust ülistavaid kirjanikke nagu Boccaccio ja Rabelais, kellelt laenaski materjali oma esimeseks menurikkaks teoseks ,,Värssjutud ja novellid". Sai mõjutusi kaasaegsest vabameelsest epikuurilik-materialistlikust filosoofiast. La F sädelev iroonia ja vaimukus jätkusid ,,Valmides". Valmid olid kirjutatud nõtkes klassikalises riimitud vabavärsis, kus tähtis oli ilmtingimata leidlik sõna-ja riimikasutus. Esitab enamasti loomalugusid, milles koomilises rüüs peegelduvad kõikvõimalikud inimolukorrad, seltskonna ja õukonnaelu, iseloomulikud karakterid, maised nõrkused ja liialdused. Tegelaste tabavad kõned, mis on antud eri stiilides ja toovad esile midagi iseloomulikku tegelase olemusest. Tuntud valmid on ,,Rohutirts ja sipelgas", ,,Hunt ja lambatall", ,,Rebane ja viinamarjad" jne. Iroonia vaheldub leebe huumoriga, millega kirjanik jälgib inimeste nõrkusi ja hädasid. Talle on sügavalt vastumeelne võimude omavoli,
toimus murrang ka õppekirjanduses. 1900-1917 Arvati, et lastele peavad kirjutama kooliõpetajad ja peaks tekitama lasteraamatukogusid, seetõttu toimus areng. Ilmusid esinduslikud teosed ja laste ajakirjandus (alguses rubriigid tavalehes) 1901 –ajakiri ''Lasteleht'' – esimene ajakiri, tuli Postimehe vahel, väga populaarne. Adresseeritud 6-14 aastastele, ilmus korra kuus. Põhitoimetaja – Jaan Bergmann. Avaldas algupärast luulet, proosat, hiljem tõlkekirjandust. Palju loomalugusid, loodus+laps, laps+suhted vanematega. Rubriigid + kodumaa ajalugu, loodus, muinasjutud, mõistatused jne. 1912 – nõutavus langes, sest tekstides oli palju saksa ja vene ''pahna,'' 20.aastatel nõutavus tõusis. 1906-1907 – ajakiri ''Lasterõõm'' – Ernst Enno 1909-1910 – ''Noorsooleht'' – toimetaja Jaan Tõnisson 1909 – ''Noorsoo kirjakava'' – raamatute sarjad Karl August Hindrey – pseudonüüm Hoia Ronk, kirjanik, karikaturist, ajakirjanik.
annaabi.ee 
