Ajad muutuvad- inimese loomus jääb samaks Inimese loomuse üle on arutletud juba sajandeid. Loomust saab jagada inimlikuks ja loomalikuks. Tähtsale kohale on enda novellides seadnud loovuse mees nimega Friedebert Tuglas, kes väljendab inimloomust sümbolite abil. Tuglase novellides kohtab mõlemat, nii inimlikku kui ka loomalikku loomust, mis on omavahel tihedalt seotud. Erinevalt endaga kogu aeg kooskõlas olevast loomast kujundavad inimlikku olemasolu armastus, südametunnistus, kindlad eesmärgid ja vabadus. Hea näite võib tuua kahe novelli põhjal ,, Popi ja Huhuu ning ,, Inimese vari"
sammise vajadus ta lihtsalt ära- see oli koorem, mille kandmise üle ei saanud ta midagi parata (''Olen lõpmata väsinud sellest, et mu käest kõik armsakssaanud jälle ära võetakse. Kuid väljapääsu pole olemas, sest niikaua, kui metsas leidub mõni olevus, keda võiksin armastada, ma seda ka teen; kui aga ükskord tõesti enam kedagi pole, on ka minu elul lõpp.''). Küllap aitas armastuse avaldamine ja loomade eest hoolitsemine tal tunda ka ennast inimlikuna ja ohjeldada oma hirmu loomalikuks ebardiks muutumise ees, kes langeb loomast mööda alla kuristikku. Seega oli tal armastust ilmtingimata vaja, et ellu jääda- sellepärast, et ta oli lihtsalt selline inimene ning sellepärast, et tema hirmud teda endasse ei uputaks. Tundub, et suurim ja tähtsaim muutus leidis p-s aset, siis kui ta hakkas tundma enda isiksuse lahustumist ning sulandumist ühtsesse suurde tervikusse (''Kirjutamise ajal on mul raske oma
Vari- mitte kõik asjad inimesed ei saa eluõigust- osa inimene surub maha ja ei luba endale. See moodustabki nö inimese varju. Varju soovid ja tahtmised on vastupidised inimese teadlikule minale. Vari on justkui madalam olen inimeses, tahab teha, mida me ei luba enesele. Pole tingimata negatiivne v halb. Pole kindlat pos/neg määratlust. Võib olla hävitav v purustav instinkt- inimene muutub loomalikuks ja ei kontrolli end. Samas vb ka tervendav. Mida vähem inimene varjust teadlikum on, seda tugevam see on. Igal tervel inimesel on vari. Selle vastu pole mõtet võidelda. Loomulik ja kasulik isiksuse ose. Seotud emotsioonidega. Tihti selle küljed v aspektid projektseeruvad. Inimene näeb maailma asemel iseend ja arvab, et see ongi maailm. Inimene on varju vang. Tüüpiline et inimene projektseerib oma hädad kaasinimestele
Inimese teotahe tuleb vabastada nõrgestavast moraalist ja võltspiirangutest. Kõikjal maailmas tegelikult eksisteerib inimeste teotahe, võimutahe, enesekehtestamise tahe ning inimesed peavad saama seda avaldada, peavad saama ennast avaldada. Nõrgemate õigusi rikutakse igal pool, seda ei tohi hukka mõista, nagu ka tugevate tugevuse kehtestamist ei tohi liialt ülistada, see lihtsalt on nii. See, mida kristlik moraal peab inimeses loomalikuks ja taunitavaks, seda peab Nietzsche inimese jaoks kõige loomulikumaks. Inimesele on loomuomased teatud instinktid ja ihad, seega inimene ei tohiks end ja oma ressursse häbeneda, vaid neid kasutama. See, et inimesed häbenevad oma loomulikku loomalikkust, tähendab, et kristlus on inimesi moraalselt niivõrd ära rikkunud. Lahendusena näeb Nietzsche, et inimene peab suutma elada taas "teispool head ja kurja", peab taastama oma tõelise teovõime
annaabi.ee 
