Põldu on kasutatud nii kartulipõlluna (aastal 2005-2007) ning juba varasemal ajal oli selle asemel must kesa. Praegu on põllule külvatud odraseeme. Põld on ääristatud elektrikarjusega, et loomad põllule ei pääseks. Mullaelustik on suhteliselt rikkalik. Mullas on palju vihmausse, mardikaid ning nematoode. Põllule on viidud ka sõnnikut, et saak rikkalikum oleks. 3. Inimasutus Vaatlusaluses piirkonnas on inimasutus väga hõre. Piirkonda jäävad vaid üks maja, loomalaut , heinaküün, viljakuivati ning puukuur (vt joonis 2). 4. Kultuuriliselt huvitavad objektid Vaatlusaluses piirkonnas ei leidu kultuuriliselt huvitavaid objekte. 5. Piirkonna elustiku peamised probleemid Piirkonna elustikus ei esine probleeme. Kasutatud kirjandus: Kukk, T., 2002. Pärnumaa loodus. Tartu. Valk, U., 2005. Eesti rabad, Tartu. http://www.maaamet.ee/index.php?lang_id=1&page_id=274&menu_id=113, 10.04.08 http://www.vvk.ee/k99/images/parnumaa.gif, 18.04.08. http://torivald
ümber ehitatud kontorhooneks. Algselt pikk ja madal paekivihoone, krohvitud välisseintega, kaetud kõrge kelpkatusega. Ehitis võib olla peahoonega üheealine. Majandushoonete kastell 19. sajandist pärinevad mõisa majandushooned paiknesid kastellilaadselt ümber nende keskele moodustunud sisehoovi, mille lõunapoolse külje moodustab eelpoolmainitud hobustetall. Selline paigutus on iseloomulik enamikele mõisakompleksidele Eestis. Nõukogude ajal ümber ehitatud meierei ja loomalaut seisid aastaid varemeis ning on praegu OÜ ZOROASTER omanduses. Hooned olid algselt viilkatusega eklektilises laadis ehitised, milline välisilme pärineb rekonstrueerimisest 19. sajandi teisel poolel. Hoonete nurkadel ja räästa all on laiad ehisvööd, aknad krohvitud laiade ehisraamidega, lakatoa aknad kaetud kõrge kaarega. Mõisatööliste maja Majanduskompleksi idaküljel asub 19. sajandist pärinev mõisatööliste maja (moodustab
Lattkoda ehitades asetatakse 1-5 m pikkused küttepuud koonusekujuliselt ning need moodustavad püstkojasarnase ehituse. Küttepuid võetakse sealt ära ja tuuakse juurde, äravõetud küttepuud põletatakse ahjudes. Lattkoja sisemust kasutatakse kõige enam panipaigana, kus hoitakse kalavõrke, paadimootoreid, suuski, aga ka kala ja liha. Harva on lattkoda suveköögiks. Nimetatud traditsioonilistest ehitustest hiljem on tulnud kasutusele saun, loomalaut ja hobusetall. Kodune tarbevara. 20. sajandi algul valmistasid handid koduse tarbevara põhiliselt ise. Need tehti puust, juurtest, kasetohust, loomanahkadest, luust, sarvest, riidest ja metallist. Elukutselisi käsitöölisi ei olnud. Kaupmeestelt osteti keedu- ja jooginõud. Nüüdisajal on suurem osa hantide tarbevarast ostetud. Poest ostetakse kausse, taldrikuid, lusikaid, kulpe, tasse, klaase, potte, panne, teekanne, aga ka raadioid, televiisoreid, külmkappe, õmblusmasinaid jm.
koos tänavavõrgustikuga, reaalne ehitustegevus (sh tänavad) aga Rääma ojast kaugemale ei ulatanud, v.a jõeäärne ala, kuhu rajati osa praegusest Rääma (tollal Ravassaare) tänavast. 20. sajandi alguse Räämat on pikemalt kirjeldanud Elss Järvi oma mälestusteraamatus: „Räämal elasid töölised, kes endale liivaluidete vahele väikesed majauberikud olid soetanud. Enamasti kaks tuba ja köök, loomalaut kõrval. Peeti lehma, lammast ja siga. Ei seal kasvanud muud kui orasrohi ja nõgesed. Ei saanud aru, kus oli tänav ja kas tänavat üldse oligi”. Aktiivsem ehitustegevus läks lahti pärast I maailmasõda, kui Rääma vald liideti Pärnu linnaga (1921) ja piirkonda hakati rajama väikeelamuid. Ka vabariigi perioodil jäi piirkond valdavalt töölislinnaosaks, tööstuse koondumine Pärnu jõe äärsele alale soosis seda igati. Teatud mõttes jätkus sama liin ka nõukogude perioodil.
annaabi.ee 
