mis viitab süntaktikale. Seoses semantikaga filosoofia kontekstis: analüütiline filosoofia (räägib sellest, kuidas me räägime maailmast, mitte sellest, milline maailm on) algas Frege tegevusega. Ta jaotas tähenduse valdkonna kaheks - Sinn (sisu) ja Bedeutung (tähendus). Need on kaks eri asja. Sisu on see semantika, mis sisaldub märgis ja mis märki muutes muutub. Sinn sõltub keelest. Bedeutung on seotud nende objektidega, mida märk tähistab. R. Carnap oli Viini loogikalise ringi ja Ameerika filosoofiaga seotud neopositivist. Ta jagab ka tähenduse valdkonna kaheks, kuid interpreteerib neid jaotusi teisiti. Tähenduse moodustavad intentsionaal (intension) ja ekstentsionaal (extension), mille näol on tegemist nõrga ja tugeva semantikaga. Selles mõttes on Fregega sarnane - üks kahest esineb märgi sees, teine sellest väljaspool, kusjuures nad on omavahel suhestatud. Aga Carnap analüüsib kolme tüüpi süsteeme: - puhtformaalsed süsteemid, ilma tähenduseta
mis viitab süntaktikale. Seoses semantikaga filosoofia kontekstis: analüütiline filosoofia (räägib sellest, kuidas me räägime maailmast, mitte sellest, milline maailm on) algas Frege tegevusega. Ta jaotas tähenduse valdkonna kaheks - Sinn (sisu) ja Bedeutung (tähendus). Need on kaks eri asja. Sisu on see semantika, mis sisaldub märgis ja mis märki muutes muutub. Sinn sõltub keelest. Bedeutung on seotud nende objektidega, mida märk tähistab. R. Carnap oli Viini loogikalise ringi ja Ameerika filosoofiaga seotud neopositivist. Ta jagab ka tähenduse valdkonna kaheks, kuid interpreteerib neid jaotusi teisiti. Tähenduse moodustavad intentsionaal (intension) ja ekstentsionaal (extension), mille näol on tegemist nõrga ja tugeva semantikaga. Selles mõttes on Fregega sarnane - üks kahest esineb märgi sees, teine sellest väljaspool, kusjuures nad on omavahel suhestatud. Aga Carnap analüüsib kolme tüüpi süsteeme: - puhtformaalsed süsteemid, ilma tähenduseta
implikatsiooniga A → B (vt lausearvutuse teisendusreeglite tabelit). Teisendusreeglit saab vaadelda kui kehtivat arutlust, millel on üks eeldus ja üks lõppjäreldus, kusjuures reegel töötab mõlemas suunas: lõppjärelduse võib valida uueks eelduseks ning tulemiks on sel puhul eelmise arutluse eeldus. See tähendab, et tuletussamme võib läbi viia ka teisendusreeglite põhjal ehk teisendusreegleid saab kasutada ka tuletusreeglitena. Tuletussüsteemid ei pea olema loogikalise sisuga, loogika algkursusel käsitletakse üksnes loogilisi tuletussüsteeme. Lähtudes erinevatest loogikaharudest (ja kontekstidest), saab luua erinevaid tuletussüsteeme. Tuletusreeglid on loogikas nii põhjapaneva tähtsusega, et nende põhjendamine on samas ka loogika enda põhjendamine. Tuletussüsteemi reeglite põhjal saab öelda, kas mingi tuletussamm on kehtiv arutlus või pole kehtiv arutlus, lühemalt öeldes: kas see tuletussamm on (antud tuletussüsteemi piires) kehtiv või mitte
implikatsiooniga A B (vt lausearvutuse teisendusreeglite tabelit). Teisendusreeglit saab vaadelda kui kehtivat arutlust, millel on üks eeldus ja üks lõppjäreldus, kusjuures reegel töötab mõlemas suunas: lõppjärelduse võib valida uueks eelduseks ning tulemiks on sel puhul eelmise arutluse eeldus. See tähendab, et tuletussamme võib läbi viia ka teisendusreeglite põhjal ehk teisendusreegleid saab kasutada ka tuletusreeglitena. Tuletussüsteemid ei pea olema loogikalise sisuga, loogika algkursusel käsitletakse üksnes loogilisi tuletussüsteeme. Lähtudes erinevatest loogikaharudest (ja kontekstidest), saab luua erinevaid tuletussüsteeme. Tuletusreeglid on loogikas nii põhjapaneva tähtsusega, et nende põhjendamine on samas ka loogika enda põhjendamine. Tuletussüsteemi reeglite põhjal saab öelda, kas mingi tuletussamm on kehtiv arutlus või pole kehtiv arutlus, lühemalt öeldes: kas see tuletussamm on (antud tuletussüsteemi piires) kehtiv või mitte
annaabi.ee 
