4. Ühinemisele Taeva Daoga viib sisemine intuitsioon, mitte õppimine. Tees: Wu Wei! (Toimi toimimata!). 5. Inimene on eelkõige loodusolend, ta on üks osa loodusest. Ignoreeritakse ühiskonna hierarhiat, välditakse karjerismi, propageeritakse oma sisetunde järgi käimist. 6. Tähtsal kohal elus seksuaalsuhted annavad elujõudu Qi'd. 7. Esivanemate kultus. Põhjus: vanemate käest saadakse Qi! 8. Otsest kultust ei ole, ta on filosoofia. Jumalad pärinevad eelnevast loodususundist. Konfutsianism: Konfutsiuse eluloolised andmed: Sündis 551. a. eKr Lu osatisriigis Hiinas. Isa oli riigiametnik. Kui Konfutsius sündis oli isa üle 70. aasta vana, perekonnas oli 4 tütart. Pere oli vaene. Arvatakse, et 20 30 eluaastate vahel astus riigiteenistusse. Pidas mitmeid ameteid, nt koolitas ministrite poegi, oli viljaaitade valitseja jne. Aastal 497 eKr, kui ta oli riigi ülemkohtunik, pani ta ootamatult ameti maha ja läks rändama. 13 aastat rändas mööda Hiinat
tundelisem, müstilisem ja ehk ka õnnelikum. Tundub tõesti, et religioossed inimesed on nii-öelda teadusinimestest ka mõnevõrra õnnelikumad, vähemalt väidab Ameerika sotsioloog Chaeyoon Lim oma 2010 aastal avaldatud uurimustöös. Olgu kuidas on, aga usundite rohkus muudab kõik religioonid mõnevõrra küsitavaks ja kõik usunditega seotu kuidagi... segaseks. Järgnevalt kirjutangi mõnest usundist: teismlikust, polüteistlikust ja Eesti oma loodususundist. Maailma vanim religioon on hinduism, aga huvitaval kombel pole ta just kõige populaarsem usund maailmas. Tundub, et just seepärast nähakse vajadust misjonäride läkitamiseks siia põhjamiselt karge kliimaga Eestisse. Üha tihedamini kohtan ma hinduistliku usuvoolu Rahvusvahelise Krishna Teadvuse Ühingu misjonäre, kes püüavad inimesi veenda, et Krishna ongi kõige algus ja lõpp ning just Tema peab täitma tühimiku inimhinges
tantsuga. Mõnel pool tugevdatakse nende mõju ka meelemürkidega. 3 Trummi purunemises nähti märki samaani peatsest surmast. Loodusliku eluviisiga, loodusest ja selle andidest sõltuvaid rahvaid on olemas ka tänapäeval. Samuti samaane. Seega on see kultuur küll vist hääbuv, kuid ikka veel elus. Samanismiga tegeleb Eestis näiteks Vigala Sass. Loodususundist ja samanismist on inspiratsiooni saanud kaasaegsed kunstiinimesed. Näiteks eesti heliloojaist Veljo Tormis, kes on kirjutanud muuseas mõned muistsest rituaalist inspireeritud teosed (eriti ,,Pikse loits", mille teksti alus on 17. sajandist pärit loits, aga ka nt. ,,Raua needmine", mille tekst on pärit osaliselt ,,Kalevalast"). VANAD KULTUURRAHVAD JA NENDE MUUSIKA Mesopotaamia Egiptus Assüüria Vana-Kreeka Vana-Rooma Iisrael Inimene, ühiskond, kultuur I, lk. 11, 12:
“mis ka ei olnud - me jäime püsima” jt); kuivõrd Eesti on nii väike, siis saavad tühistest lahinguvõitudest sõjaga võrdsed sündmused (Ümera lahing), kaotatud lahinguid seevastu serveeritakse “meeleheitliku vastupanuna”. Nähtavasti võib väita, et pärast seda, kui maarahvas enda omasest maausust ilma jäi, ei ole ükski usk olnud neile küllalt omane, et seda tõeliselt omaks, eestlaste usuks pidada. Kristluse kõrvale jäid püsima elemendid varasemast loodususundist, moodustades sünkretistliku kompoti, mis oli ühekorraga nii oma kui ka võõras ning mille õpetuslikku vastuolulisust maarahvas vaevalt ise kuigivõrd märkas. Tegu oli seega võõra usundi assimileerimisega, “mõõga ja tule” jutlustajate terminites - solvangu allaneelamisega. Seda pehmendatakse Veidemanni käsitluse kohaselt legendiga jonnist, mille kõrvale võiks maalida pildi vaikivast tõrksa näoga talupojast, kes mõtleb “ma ei ütle teile küll midagi, kuid
ja ühtekuuluvustnde kinnistaja, kehtestades ühtlasi sidet emamaaga. Lisaks lootsid baltisaksa ülemkihid hoida ja tugevdada kiriku abil oma vaimset mõju põlisrahvastele. Jumalateenistused olid eraldi eestlasele ja baltisakslastele. Eesti talurahvale oli kirik vajalik ja tähtis. Kool oli tugevasti seotud kirikuga, rahvakooli võrgu laienemine luteri usu sügavamat juurdumist maarahva teadvuses. Vaimulike raamatute lugemine mõjutas inimeste hoiakuid ja arusaamisi maailma asjadest. Vanad loodususundist pärit tavad ja kombed kadusid 19. sajandiks. Luterlikud rituaalid ja kombed kuulusid igapäevasesse ellu. Kirik oli ametliku teabe vahendaja, perekonnaseisuamet ja pühapäevane suhtluse-kokkusaamise paik. Olid tekkinud territoriaalkirikud, mis hõlmasid ühte piirkonda kas väikest vürtsiriiki, vabalinna või isegi Rootsi ajal tervet riiki. Luteri pastori ehk patronaadiõigus kuulus rüütelkonnale või maaomanikele, nõudmine oli, et isik oli saanud vaimse hariduse Tartu Ülikoolist
annaabi.ee 
