Ehin on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja on keskendunud eesti rahvaluulele. Ta on tagasihoidlik luuletaja, kes ei armasta rääkida oma eraelust , samas on meelsasti nõus kõnelema oma luulest. Ta on olnud Mohni looduskaitseala valvur, millest on ta kirjutanud ka oma kogus ,,Kaitseala" . Ehin kuulub praeguste eesti naisluuletajate silmapaistvamate esindajate hulka . Tema luules on tunda urbanismivastasust ja looduslembelist maailmavaadet . Tema luules on väga habrast loodustunnetust. Ta peab oma lemmikmaadeks soome-ugri maid (soomeugrilikkust esineb ka tema luules). Ehini luule põimib rahvapärimuse ja soome-ugri mütoloogia kaasaegse elutunnetusega ühte ning loob erakordselt jõulisi kujundeid . Ehin on ka kirjandusrühmituse ,,Erakkond" liige. Luulekogud: ,,Kevad Astrahanis" (2000) ,,Simunapäev"(2003) ,,Luigeluulinn" (2004) ,,Kaitseala" (2005) saanud kogu eest Kultuurkapitali aastapreemia ,,Noorkuuhommik" (2007) sisaldab peamiselt varem ilmunud luulet. Kõik
arenenud ning me näeme, milliseid olulisi funktsioone rahvausund täitis. Meie talurahvaaegsed esivanemad elasid suurema osa oma elust vabas õhus, varajastest hommikutundidest õhtuni välja. Nad hoolitsesid põldude ja rohumaade eest, tegelesid metsanduse ja karjatamisega, pidasid jahti ja kalastasid kõike elatise teenimise ja ellujäämise eesmärgil. Rahvausund on kütkestav osa traditsioonilisest kultuurist ja võib isegi praegusel ajastul rikastada loodustunnetust nii laste kui ka täiskasvanute jaoks. Tänapäeva inimestel on esivanemate uskumuste ja mõttemaailma uurimusest paljugi õppida. Seal leidus põhjapanevaid väärtushinnanguid janorme, mis võivad mõistmatutena tunduda. Rahvausundi üks tähtsamaid funktsioone on käsvatus. Kui lapsele öelda, et ta peab jõe- või järvevees ettevaatlik olema, ei anna see ütlemine alati soovitud tulemust. Laps ei pruugi aru saada, et vesi võibolla ohtlik
servaaladel elavad ning selle ajani vähemalt kultuurilises mõttes küllalt- ki omaette olnud rahvakillud.1 Eestlase suhteid looduskeskkonnaga on oma maarahva-ainelistes kirjutistes puudutanud mitmed 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse kirjamehed, nagu näiteks Otto Reinhold von Holtz, Otto Wilhelm Masing, Peter August Friedrich von Mannteuffel jt.2 Ka Kristjan Jaak Petersoni pastoraalides on aimatud püüdu edasi anda eestlaslikku loodustunnetust (Speek 2002). Eestlaste esimest rahvuslikku ärkamisaega 1860.–1880. aastail iseloo- mustavad baltisaksa kõrgkultuurist lähtuvate ja sellele vastanduvate eesti soost haritlaste identiteediotsingud. Olukorras, kus talurahvas määratles end peamiselt maaomandi kaudu, sai lähedus paikse küla- kultuuriga üsna enesestmõistetavalt ka tekkiva rahvusliku intelligentsi enesemääratluse lähtekohaks. Toonane huvi talurahva maailmapildi ja
vahel on range deduktiivne seos,[12] pidas ta matemaatilist meetodit maailma seletamiseks siiski ebapiisavaks. Juba Blaise Pascal (1623-1662) lisas abstraktse loogilise mõtlemise meetoditele (geomeetrilisele vaimule) väärtushinnangutest juhitud "ärksuse vaimu" (esprit de finesse). L. arvates mehaanika ja liikumisseaduste esmane põhjus ei saa leiduda matemaatikas, sest liikumisel on alati eeldatav mingi eesmärk. Seetõttu pidas L. vajalikuks, saavutamaks täielikku loodustunnetust, täiendada mehaanika eesmärgiidee e. finalismiga ehk siduda matemaatika eesmärgiõpetusega [kas vastab nüüdisaja funktsionalismile?]. L. oli idealist, st ta pidas reaalsust põhiolemuselt vaimseks. [13]Mh leidis L., et Jumalast juhitud looduses kehtib maksimaalse lihtsuse ja täiuslikkuse printsiip (selle näiteks on valguse sirgjooneline levimine), samuti küllaldase aluse ja identsuse printsiibid (tuleb juttu Wolfi juures). Nendest eeldustest lähtuvalt tunnustas L
annaabi.ee 
