Põhitunnus on ebaisikuline vägi. Asju, olendeid, nähtusi väestav vägi ei ole personaalne. Loodust tajutakse nii, et loodusel on vägi (näiteks jõge kujutatakse elusolendina). Rõhutatakse luude rolli. Palju väge on juustes, küüntes jne. Elu ja surma mõiste puudub, kõik on väestatud. Surmast: nii kaua kuni luustik on säilinud, võib surnu üles tõusta (elav laip). 17. Animism (ettekujutus inimesest, surmast, loodusest) Vägi on isikuline. Tekivad isikulised hinged (loodushinged näiteks metsa- ja veehaldjas). Mina-teadvuse moodustumine ja selgem piiritlemine. Inimese keskseks vormiks, milles ta end tunneb, on tema keha. Oluline on elavate ja surnute vastasmõju. Usutakse, et inimesel on kehahing (väestatud kehakujutlused, hingeloom, hingushing [toss, leil-kehast lahutatud]) ja vabahing ( nimi, ise, vari, teisik, irdhing, siirdhing, loodushing). Kui inimene sureb, siis kehahing laguneb, vabahing võib ringi rännata maailmas. Sel perioodil
Enda läheduses hoiti erinevai jõudu omavaid taimi, esemeid jne. 11. Vaim. Kõkkuvõtlikult tõlgitseb mõiste vaim meil eeskätt hinge kõigis selle eri avaldumisvormides, on lihtsalt konkreetne hingejõud, mis elustab niihästi inimest kui ka muid looduskehasid (nt metsavaim jt). Sageli kasutatakse vaimu mõistet laiemana inimese tõlgenduses. Usundilooliselt on vaim ainult hing, kel puudub keha, kelle võrsumist arvatakse olevat surnute hingedest. Samuti eralduvad loodushinged oma kehast iseseisvateks vaimudeks, omandades muuseas just inimkuju, nt uppunust saab veevaim jne. 12. Kaitsevaim. Hinge vabanemisega kehast, nt muutudes metsavaimuks saab selle vaimu eesmärgiks kaitsta metsa, vaimust on saanud kaitsevaim. Need kaitsevaimud on otseselt seotud ilmastiku, taimekasvu jms, kes mõjutavad inimeste igapäevast elu - viljasaaki jne. Rahvakeeles on nimetatud kaitsevaimu jumalaks või haldjaks. Kaitsevaimu
maa-alused, tuulispask, maaema, vanapagan, näkid jt. Enamus nendest on pahatahtlikud. Kuid mõned (nt haldjad ja näkid) on heatahtlikud. Oletatakse, et «haldjas» on gooti laen, mille vasteks on sõna haldan, saksa keeles halten ja «et ta on laenatud juba vanemal rauaajal nähtavasti Visla suudmel asuvate gootide käest.») Et kindlalt seda väita, peaks teadma, kas ka gooti rahvail oli olemas midagi taolist. (Oskar Loorits arvas, et gooti mõjul on algsed loodushinged muutunud aktiivselt tegutsevaiks kaitsevaimudeks). Oletatakse, et haldjanimetus olevat laenatud muistsest kultuurikeskusest, Virumaalt. Selle kasuks kõneleb asjaolu, et see sõna esineb ainult eestlaste, soomlaste ja vadjalaste juures. Reeglina on haldjad seotud kohaga, nn võimupiirkonnaga. Näiteks järvehaldjas. Sisuliselt on nad kohakaitsevaimud. Elis-Helen Starkopf 16 Sisukokkuvõtte: Küsimused seoses Maa ja elu tekke kohta lk 3
loodushingede spetsialiseerumine ühele erialale kaasneb paiksele põllumajandusele üleminemine, mistõttu inimene muutub järjest sõltuvamaks ilmastikust ja viljakasvust. Nii nagu 12 Tänapäeva eesti inimese kujutlus haldjast ehk kes haldjas on olnud ja kelleks ta on saanud inimene on nüüd seotud kindla maa-alaga, seob ta ka loodushinged, muutes nad “aktiivsemalt mõjuvaiks kaitsevaimeks”. Sel ajal toimub Eestis ka võõrmõjude (germaanlaste) survel kaitsevaimude ümbernimetamine haldjateks ning “ /.../ loodushinged, kes on algselt oma kehade teisikud, iseseisvuvad haldjatena järjest enam oma kehadest ja omandavad /.../ välimuseltki inimkuju /.../”. Germaanlasilt kuuldakse ka mitmesuguseid muistendeid haldjaist, mis kanduvad üle meie rahvaloomingusse ja siin edasi arenevad.”(Loorits 1932:156-157)
annaabi.ee 
