Tänapäev Tänapäeval asuvad vepsalaste asulad Laadoga, Äänis- ja Valgjärve vahel, kus nad elavad kolmes üksteisest eraldatud rühmas. Üheks rühmaks on äänis- ehk põhjarühm, mis asub Karjalas Äänis järve ääres. Nad ise nimetavad endeid lüdinikuks või lüdilaineks. Ojati jõe piirkonnas, VF Leningradi oblatsis elavad keskvepslased, kes on arvult kõige suuremad. Viimaseks rühmaks on lõunavepslased, kelle elupaigaks on Leningradi idaosa, vastu Vologda oblasti loodeserva Leedjõe piirkonnas.Keskvepslased ja lõunavepslased suhtlevad omavahel vähesel määral, kuid põhjavepslased on nendest eraldatud Süväri jõega. Vepsa keelseid raamatuid on välja antud veidi üle 70 raamatu. 1993. aastast kuni tänapäevani ilmub vepsalastel oma ajaleht ,,Kodila". See ilmub ladinakeelses vepsa keeles ja ka vene keeles. Vepsa tähestikus on tänapäeval 28 tähemärki ja üks lisamärk.
Põhja-Ameerikas? Miks soojemad kui siberis? V: Eestit soojendab talvel Atlandi-hoovus. Siber asub mandrilises kliimas, kus on talved külmad ja suved soojad. 8. Võrdle arktilist ja lähisarktilist kliimat. Nimeta Euroopa riike, mis nendes kliimavöötmetes asuvad. V: Arktilisse kliimavöötmesse jõuab vähe päikest ning kiirgusereziimi mõjutab polaaröö ja päeva vaheldumine. Srktiline vööde hõlmab Teravmäed ja Franz Josephi maa. Lähisarktiline vööde hõlmab Islandi loodeserva ning Ida-Euroopa lauskmaa, Skandinaavia ja Koola poolsaare. Siin lumi suveks sulab ja sajab vihma. 9. Mille poolest erinevad parasvöötme mereline, ülemineku ja mandriline kliima? Too näiteid riikide kohta, mis nendes kliimavaldkondades asuvad. V: Parasvöötme merelist kliimat iseloomustab soe muutlike ilmadega talv ning jahe suvi. Sinna alale jäävad Island, Briti saared Prantsusmaa jms. Üleminekulise kliimaga aladel on suved soojemad ning talved külmemad ja sademeid vähem
suuremad järved Garda järv, Como järv ja Lago Maggiore. Alpide jätkuks Kirde-Itaalias on Dolomiidid. Mägised on ka Sitsiilia ja Sardiinia. Lõunas asetseb Seismiliselt aktiivne piirkond, sealhulgas kaks vulkaani Vesuuv ja Etna. Sageli esineb ka maavärinaid. Kõrgeim mägi on Mont Blanc, mis asub Alpides Prantsuse ja Itaalia piiril. Selle tipp ulatub 4800 meetrit üle merepinna. Apenniinide kõrgeim mäetipp on Corno mägi (2914 m). Liikudes Apenniinide loodeserva poole (kuni ühinemiskohani Alpidega, mis on justkui Itaalia sulgemiskoht põhjast), jäävad mägede vahele Aosta, Fiemme ja Gardena orud ning suur Po tasandik, kus voolab Po koos peamiste lisajõgedega. Apenniini poolsaare idarannik on ebasobiv laevasõiduks: siin pole peaaegu üldse lahtesid laevade peatuspaikadeks, rannik on kas järsk või üle külvatud liivaleedetega. Läänerannik on sobivam: kaldad on rohkem lauskjad ja moodustavad mõningaid häid lahtesid.
parasvöötme mereline valdkond. Arktikavööde hõlmab Teravmäed ja Franz Josephi maa. Päikesekiirguse juurdevool on siin väikseim ning kiirgusreziimis on välja kujunenud polaaröö ja- päeva vaheldumine. Sademeid on vähe 200 400 mm ning need langevad peamiselt lumena. Õhutemperatuur muutub läänest itta: jaanuaris -8 oC kuni -20 oC ning juulis 0 o C kuni +5 oC.(7 lk 130) Lähisarktikavööde hõlmab Islandi loodeserva, Skandinaavia ja Koola poolsaare ning Ida-Euroopa lauskmaa põhjapolaarjoone taguseid alasid. Ka siin esineb polaaröö ja -päev. kuigi lumi suveks sulab ja sajab vihma, on maa igikülmunud. Põhja-Atlandi soe hoovus, mis ulatub Teravmägede ja Koola poolsaareni, muudab talve pehmemaks, kui see on mujal samadel laiuskraadidel. Samas aga põhjustab ka suurt pilvisust ja udu. Suvine õhutemperatuur on +5 oC kuni
annaabi.ee 
