asuala ulatus teise aasta-tuhande algul Narva jõest ja Peipsist Gatsinani. Peamisi muistiseid on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudele haudadele kivikatete), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käe võrusid. Mitu korda on vadjalasi siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste hulka. 12. sajandil ühendati vadja ala novgorodi valdustega. 15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolne haldusala Vadja viiendikuks. Enamik vadjalasi on alates 11.- 12. sajandist sulanenud idaslaavlastega, osa isuritega. Õigeusku pöörduti peamiselt 16. sajandil 1848. asta andmeiloli vadjalasi 5148, 1926. aasta andmeil 705, 1959. aastal oli häid vadja keele oskajaid Leningradi rajoonis. Nimetused Vadjalaste endanimetus on vadjalain, vad´d´alaizõd, vadjakko, mavätsi. Vanemas vene traditsioonis on vadjalasi ja teisi läänemeresoome vod´. rahvaid nimetatud tsuudideks.
"Loomulik maastik esineb maateaduses tervikuna, üksusena, mille eriosiste, objektide olemasolu tingimused olenevad üksteisest ja ei muutu lühikese aja vältel." [1] Kaart 1. J. Rumma maastiku liigendus[1] I. Põhja-Eesti Paesein Loopealne Pandivere kõrgustik Paunküla ja Aegviidu kõrgustik Järvede vöö Alutaguse metsade ja soode vöö Pärnu ja Kasari madalik II. Saared Hiiumaa Lõuna-Saaremaa liivaseljandikud Kesk-Saaremaa põllumaa Loodepoolne paerand Vähemad saared 5 III. Lõuna-Eesti Tartu vooremaastik Peipsi madalik Võrtsjärve madalik Viljandi põllumaa Lõuna-Eesti kiltmaa A. Matkur jagab Eesti 13 (sisuliselt 15) maastikuks. Ta iseloomustab iga maastiku levikut, loodust, elanikke ja nende tegevusalasid, tähtsamaid asulaid. Kaart 2. A. Matkuri maastiku liigendus[1] I
suurtükitorn Kiek in de Kök, vasakul linna läänekülje tornid Vaade linnamüüri loodelõigule väljast. Vasakult: Grusbeke-tagune torn, Eppingi torn, Plate torn ja Köismäe torn Linnamüüri loodekülje tornid. Vasakult: Plate, Köismäe ja Loewenschede torn, taustaks Oleviste kiriku torn Linnmüüri loodepoolne müürilõik põhjast, endise Renteni torni kohalt vaadatuna. Tagane ettepoole: Köismäe torn, Plate torn, Eppingi torn ja Grusbeke-tagune torn. Taustaks Toomkiriku torn Vaade linnamüüri lääneküljele Toompealt. Eest: Nunnatorn, Saunatorn, Kuldjala torn ja Loewenschede torn
Teine piirkonda, kus juba varakult mõeldi Eesti uue maakonna loomisele oli Valga piir. Juba veebruari 1919 moodustati Valga linnas Valga maakonna valitsus. 6. septembril 1920 Vabariigi Valitsus võttis vastu seaduse Valga maakonna loomiseks, see jõustus 1. jaanuaril 1921 (Valga maakonna sünnipäev). Valga maakond koosnes 4 erinevast komponendist: Paju ja Sooru vald, samuti ka Holdre - olid varem ka kuulunud Valga maakonda (Läti Valga maakond), teine osa võeti ära Võrumaal ja Valga loodepoolne üle võeti üle Viljandimaalt - omamoodi lapitekk, erinevalt maakondest ära võetud valdadega. 1. jaanuarist 1921 oli loodud 11 maakond - Valga maakond. Selle sama seadusega loodi veel üks maakond - Virumaa oli saanud endale Tartu rahulepinguga 3 uut valda - 6. sept 1920 aasta seadusega jagati Virumaa kaheks: Narva ja Jõhvi ümbruses loodakse Alutaguse maakond ja Virumaa maakond. Paraku jäi see maakond tegelikult loomata ja aasta hiljem 1921 valitsuse otsus tühistati
annaabi.ee 
