põhikiri nägi ette vabatahtlikkuse alusel kujunenud liikmeskonda. • Eesti linnade töötajatele spordiühing "Kalev". • Maal elavatele spordihuvilistele spordiühing "Jõud". • Üliõpilassport kuulus "Kalevi" alla. • Koolinoorsoo spordihuvilistele Haridusministeeriumi juures spordiühing "Noorus". • Tavakoolidest eraldus oskustöölisi ettevalmistav koolitus. Seal õppivatele noortele oli spordiühing "Tööjõureservid". • Raudtee-töötajatele spordiühing "Lokomotiiv". • Siseministeeriumi või Julgeoleku-ministeeriumi asutustes töötajatele spordiühing „Dünamo". Alates 1.klassist oli kehaline kasvatus kõigis koolides kohustuslik ja toimus riiklikult kinnitatud programmi alusel. Lisaks vabatahtlik tegevus kooli kehakultuurikollektiivi spordiala sektsioonides. Kohustuslik kehaline kasvatus hõlmas ka esimese nelja kursuse üliõpilasi. Noorte spordi põhialuseks olid spordikoolid, mis töötasid
piletikassa. Jaamaülema kõrval juhib tööd jaamakorraldaja, kelle ülesanne on ronge vastu võtta ja ära saata, nende liikumist korraldada. Postiosakond sordib kirju, paigutab postikottidesse ja viib postivagunisse. Töötajate käsutuses on Türi Raudtee Haigla ja hambaarst. 1957. aasta kevadel avati rohkem kui 9000 eksemplariga raamatukogu. Tegutseb söökla. Ametiühing korraldab peoõhtuid ja ekskursioone, tegutseb spordikollektiiv Lokomotiiv. Töötajad võisid teha aastas ühe pikema rongisõidu tasuta. 1960ndatel aastatel oli palju vedusid. Kitsast laiaks Kahe erineva laiusega raudtee oli ebamajanduslik, sest nõudis aeganõudvaid ja kulukaid ümberlaadimisi, kahte masinaparki. Seetõttu hakati kitsarööpmelist raudteed laiaks ümber ehitama. Viimane kitsarööpmeline rong sõitis Tamsalust Türile 1972. aasta 1. mail. Jaam suleti kolmeks kuuks
Kinnitati Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee Teaduslik-Metoodilise Nõukogu põhikiri 1953 Eesti NSV Kehakultuuri-ja Spordikomitee reorganiseeriti Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi Kehakultuuri ja Spordi Valitsuseks, tervishoiuministri asetäitjaks kehakultuuri ja spordi alal kinnitati Juhan Mandre. Asutati Eesti Spordiliit Austraalias (E.S.A.). 1954 Taastati Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri- ja Spordikomitee, esimeheks kinnitati Juhan Mandre. Tegevust Eestis alustas ÜVSÜ "Lokomotiiv" Eesti Raudtee Nõukogu. Asutati Eesti Spordiliit USA-s. Esimese eestlasena kaitses kehakultuurialal kandidaadikraadi Erich Mõtlik. Toimusid esimesed Eesti Mängud Austraalias 1955 Kehakultuuri ja Spordikomitee kinnitas spordierialasektsioonide põhimääruse, mis võimaldas ühiskondlikel aktivistidel ning erialaspetsialistidel hakata mingil määral suunama spordialade arengut ning pani aluse spordiföderatsioonide tekkimiseks tulevikus. Eesti NSV MN j.a
1937. aastal hinnati kogu kompleks 14860 kroonile. Omanik moderniseeris olemasolevad seadmed kaasaegsemate 1930. a. alguses toodetud tehnikaga. Lisaks muretseti villaveski jaoks kraas- , heie-, lõnga- ja ketrusmasinad. Tekkis võimalus hakata lina töötlema, mille järele küll hiljem vajadus langes ära. Mitmed masinad, nagu heinajahuveski olid valmistatud Eestis. Täielikult korraldati ümber energiaga varustamine: paigaldati uut tüüpi veeturbiin, aurujõul töötav lokomotiiv asendati diiselmootoriga Deutz ,mis ehitati ümber puugaasil töötavaks. Veski töötamise ajal andis valgustusvoolu alalisvoolu generaator, mis andis valgust ka ümberkaudsetele. Suure töö veski moderniseerimisel tegid ära kohalikud meistrid Aleksander Kungla , Jaan Vendelin, mitu põlvkonda Kuressone. Moderniseerimist teostati mereväeinseneri Karl Kulli juhendamisel. Mõisa endine majandushoone kohendati loomalaudaks, hobuste talliks, heinte ja põhu ning inventari hoidmiseks
annaabi.ee 
