Holden Caulfield kirjeldab üksikasjalikult, vahepeal kaugemassegi minevikku põigates toonaseid hetki, sündmusi ja emotsioone, iseenda maailmavaadet ning oma tuttavaid, püüab põhjendada oma käitumist ja leida oma kohta elus. Holden räägib oma seni viimasest koolist - Pencey erakeskkoolist, kust ta olematu õppeedukuse pärast välja visati, toanaabritest, õpetajatest, elab üle verisevõitu kohtumise lõbutüdruku Sunny ja teda kupeldava liftipoisi Maurice´iga, loivab läbi erinevatest baaridest, kohtab kahte nunna ja Sally Hayes´ - tüdrukut, kellega Holden viimasel ajal käib, hiilib koju, et näha armsat õeraasu Phoebe´i ja kohkub minema öömaja pakkuva endise keeleõpetaja mr Antolini juurest, et lõpuks Phoebe´ile lubada mitte kuhugi põgeneda. Holden Caulfield on pikk ja kõhn, suitsetamisest nõrkade kopsudega põline New Yorki poiss, kes viimase aasta jooksul kuus ja pool tolli kasvanud. Tema siilipea on ühelt poolt hall. Holden
see oleks mõeldud kasutamiseks ainult raamatukogutädidele, kes teavad, kuidas sellega ringi käia. Minu ideaalraamatukogul oleks selline süsteem muudetud kaasaegsemaks ja kasutajasõbralikumaks, see ei ole võimatu missioon, selleks on vaja vaid vahendeid, mida ideaalsel raamatukogul on piisavalt. Kuna olen suur loomasõber, siis võiks raamatukogus ka üks nn maskott olla. Näen vaimusilmas üsnagi vana ja kogukat kassi, kes loivab mööda raamatukogu ringi ja pakub sellega külastajatele silmarõõmu. Selline idee on võetud ühest Tallinna vana mööblit müüvast poest, mis sai palju reklaami sellega, et nende poes on ennast sisse seadnud üks kass, kes külastajatele rõõmu pakub. Pealegi julgen väita, et suurem osa inimesi on loomasõbrad ja suhtuvad sellesse ülimalt positiivselt. Kuna me räägime minu ideaalsest ja suures osas fantaasia raamatukogust, mis saaks eksiteerida
munadega täituma, hiirepesadesse siginesid pimedad ja magusad hiirepojad ning hämariku saabudes ilmusid rohudzunglitesse tuhatjalgade, konnade, liimukate ning jooksikute näljased hordid. Kõik nad olid omamoodi maitsvad. Pimedas pole silmadest suuremat abi, seepärast juhindub siilivana lõhnadest, häältest ja omaenda rikkalikest elukogemustest. Viimasel ajal on ta märganud, et jooksikuid jääb vähemaks, seevastu loivab üha sagedamini ringi ööliblikate röövikuid. See tähendab, et kätte on jõudmas ööliblikate hooaeg. Kui siilivana umbes kelle kolme paiku öösel rampväsinuna koju naaseb ja magesõstrapõõsa all kerra tõmbab, on seljataga enam kui paari kilomeetri pikkune jahiretk. Selle käigus on ta ennast kurguni täis õginud ja saanud külge paar uut puuki. Tal võiks olla samasugune tunne nagu mehel, kes on pärast paarikümnekilomeetrist
“ Ta laksutab keelt ja ohkab kõvasti. Igapäevane õpetamistegevus koolis leiab enamasti aset küllaltki ebaharilikus olukorras: väike „Ma pidasin silmas, et küsi mõnelt teiselt õpilaselt. Minu tunnist sa välja ei jaluta!“ ruum (arvestades sellele esitatavaid nõudmisi), tihti ebasobiv mööbel ja liikumisruum, 50- mi- Corey loivab klassi tahaotsa kaaslase juurde. nutiline (või lühem) ajapiirang, et täita õppekavas kehtestatud eesmärke, ning 25-30 erinevat, unikaalset isiksust, kellest mõned isegi ei pruugi tahta seal viibida. Mõned meie õpilastest „Kuule, Craig, anna meile pastakas.“ tulevad väga toetavatest kodudest, mõned aga lähevad koju, kus pidevalt karjutakse ja nää- Craig vastab: „Ei saa sa mingit pastakat. Ma ei saanud eelmistki tagasi.“
annaabi.ee 
