* Kadripäeval ei tohtinud kedrata, õmmelda, kududa, lambaid niita, metsloomi küttida. * Kui kadripäeval tuleb võõras meesterahvas majja, siis lambad toovad oinaid, kui naisterahvas, siis uted. * Kadripäeval ei tohtinud kanasuppi keeta, siis kanad söövad kapsad ära. Andresepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev (30. november), mis saanud nime apostel Andrease järgi. §Tavaks oli teha öö läbi tuld. § Enne magamaminekut loitsiti, et näha oma tulevast unes: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest." Loitsu lausumise ajal tuli voodi ette heita peotäis viljateri või linaseemneid. Enne voodisse minemist tuli süüa soolast, veenõu asetada voodi alla, siis tulevane toovat unes vett juua. § Uinudes aga soovima: tahan oma tulevast unes näha. § Unenäos ei tohi aga midagi vastu võtta ega ära anda, mis tähendas halba, tõmbavat õnnetuse ligi
usundist ei teata kuigi palju – kirjalikes allikates on sellest vähe juttu ning mõningaid järeldusi tehakse suusõnalistest pärimustest ja rahvaluulest. VÄGI. Muinasusu üheks tähtsamaks mõisteks oli VÄGI. Arvati, et inimestel ja loomadel on peale füüsilise (musklite) jõu veel vaimne jõud. Usuti, et väge omavad objektid, näiteks puud, kivid, allikad, paigad (hiied – püha mets) ja taevas. Vägi võis olla ka sõnades. Sõnadega sai loitsida (nõidussõnu kasutada - näiteks loitsiti, et põua ajal vihma tuleks), nõiduda ja haigusi ravida. Inimesed, kes seda oskasid, pidid ise ka omama väge ja neid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Nad tavaliselt tundsid hästi loodust ja ravimtaimi. Eestlastest targad olid kuulsad ka naaberrahvaste seas. Loomadel ja inimestel arvati olevat väge kõige rohkem peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes. Väe saamiseks kanti kaelas kiskjate hambaid ja kihvu. Surmatud vaenlasel raiuti pea maha
Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit; veel tehti üks väike kakk, mis hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole antud pätsist pidi karjane kõigi elajate vahel ära jagama, teise poole aga õhtul puutumatult peremehele tagasi tooma. Sellest järelejäänud osast poetati terve aasta otsa raasukesi igale poole tähtsamatesse paikadesse ja toimetustesse. Vastlapäeval lasti liugu, et kindlustada hea linasaak. Lisaks lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid sai üles loetud ja seda parem saak usuti ka tulevat. Mõnel pool tehti mäeveerule eelmise aasta linaluudest lõkked üles, millest siis liuglejad läbi pidid libisema, et puhtaks saada. Vastlapäeval käidi külas mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad kasvasid.
Viimaks võeti seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja, ka koos herneste või ubadega. Keedeti ka tanguputru viimaste lihariismetega. Kontidest tehti ka vurre. Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit; veel tehti üks väike kakk, mis hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Vastlapäeval lasti liugu, et kindlustada hea linasaak. Lisaks lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid sai üles loetud ja seda parem saak usuti ka tulevat. Vastlapäeval käidi külas 16 mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad kasvasid. Tänapäeval seondub vastlapäev eelkõige vastlakuklitega ja vastlasõiduga
annaabi.ee 
