samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte. Tihenedes saab tulest vesi, sellest maa koos kõige juurdekuuluvaga. Võimalik on ka vastupidine protsess hõrenemine. Maailm on tulest tekkinud ja saab maailma-aasta (10800 a.) möödudes jälle tuleks, millest siis sünnib uus maailm. Tuli sisaldab mingit jumalikku kosmilist üldprintsiipi, mida Herakleitos koguni logoseks nimetab Demokritose arvates ei vaja maailma tekkimine planeerivat ja juhitavat vaimu ja liikumapanevaid vaime. Selline maailm tekib juhusest, kuid juhuslikkus on meie teadmiste puudulikkus tõeliste põhjuste suhtes. Aatomite kokkupõrkest tekkinud pööris, on kõigi asjade ainus, tõeline põhjus.
Soe külm TULI VESI ÕHK MAA vedel tahke Anaximenes: (6. saj eKr) õhk (udu) Pythagoras: (6. saj eKr) asjade olemus põhineb arvudel, sest kõike saab mõõta ja esitada arvude suhtena. Arvud on meeltega tajutavast maailmast sõltumatud. Herakleitos: (6.-5. saj eKr) ürgalge tuli (soojus) LOGOS - kõik muutused toimuvad teatud seaduspärasustega, mida Herakleitos nimetas logoseks. Logos ilmneb vastandite kaudu, mille vahel on võitlus. Herakleitos väitis, et kõik siin maailmas on pidevas muutumises, liikumises ja arenemises, paigalseis on meelepete. Kuna meeled meid petavad ei saa nad olla tõelise teadmise allikas, tõelise teadmiseni jõuab inimene vaid mõistusega. ,,Ühte ja samasse jõkke ei saa 2 korda astuda'' ,,Päike on igapäev uus'' ,,Eksisteerin ja ei eksisteeri'' ,,Maailmas on kõik suhteline'' 2. Demokritose(u
(J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 38-39) Herakleitos (vt Lisa 5) Herakleitos arvas, et nii heal kui kui ka kurjal on oma koht tervikus. Kui vastandite vahel poleks pidevat võitlust lakkaks maailm olemast. Ta arvas ka, et enamik inimesi juhindub omaenda mõistusest, kuigi on olemas loodusseadus, millele alluvad kõik. Looduses esinevate muutuste ja vastandite taga nägi Herakleitos tervikut. Seda, mis kõike põhjustab, nimetas ta "Jumalaks" või "logoseks". (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 39-40) Empedokles (vt Lisa 6) Empedokles jõudis järeldusele, et kujutluse ühest põhiainest peab kõrvale heitma. Tema arvates esineb looduses ühtekokku neli algainet. Nendeks on maa, tuli, õhk ja vesi. Empedoklese arvates mõjutavad loodust kaks erisugust jõudu- "armastus" ja "vihkamine". "Armastus" seob asju kokku ja "vihkamine" lagundab. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 40-42)
Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte, olles ühtlasi midagi "mõistusaine" taolist. Tihenedes saab tulest vesi, selllest maa koos kõige juurdekuuluvaga. Võimalik on ka vastupidine protsess hõrenemine. Maailm on tulest tekkinud ja saab maailma-aasta (10800 a.) möödudes jälle tuleks, millest siis sünnib uus maailm. Tuli sisaldab mingit jumalikku kosmilist üldprintsiipi, mida H. koguni logoseks nimetab. Tema maailmapilti võib ses osas lausa panteistlikuks pidada. Herakleitos oli aristokraat ja originaal, tema traditsioonilise pealkirjaga "peri physeos" (`asjade loomusest') on isevärki mõttevälgatuste kogu, ta oli nii kehvasti mõistetud, et tema kaasaegsed nimetasid teda H. Tumedaks. Sokrates ütles ta raamatu kohta, et mida ta sellest mõistvat, olevat suurepärane ja mida ta ei mõistvat, võib olla mitte halvem, kuid see teos nõudvat tugevat ujujat. Herakleitost
annaabi.ee 
