Peatükk 6 Raskolnikovile meenub, et Lizavetal on kokkusaamine kaupmeestega, sest ta käitub justnagu läbikäiguna vaesunud perekondadele, keda on sunnitud müüma oma kaupu. Talle siis meenub, et tal on Aljona Ivanovna aadress kaastudengi käest saadud ja isegi enne, kui ta teda külastas tundis ta vastupandamatut ebameeldivust tema vastu. Mõeldes, kui vastik pandimajapidaja on kuuleb ta pealt vestlust 2 ohvitseride vahel, kes on temaga hiljuti kokku puutunud. Nad loetlesid üles tema kohutavaid vigu: tujukas, õel, vastik, mõõdutundetult liigkasuvõtja, huvi 5-7 %, sadistlik ja peksab oma poolõde Lizaveta Ivanovnat. Ta ahnelt katkestab lepingu, kui keegi kasvõi 1 päeva hilineb, mistõttu inimesed kaotavad oma väärtusliku vara. Raskolnikov kuuleb, et naine on ühiskonnale kahjulik tehes süütutele inimestele halba oma liigkasuvõtmisega. Teisest küljest võiks keegi ta tappa ning tema rahaga inimestele head teha. Kas üks
3.1 KIRIKUIDEOLOOGIA. Kirikuideoloogia püüdis oma arengus leida tuge maise maailma reaalses jõus. Sellelt jõult tuli nõude ja jõuetute ning vaeste kaitsmist. Kirik kinnitas oma liitu kuningavõimuga, usaldades kuningatele krisliku maailma kaitse sise- ja välisvenlaste vastu. Sisepoliitikas mõeldi selle all ennekõike kuningate kohustust kaitsta kirikut temale Jumala usaldatud riigi territooriumil, kirikule kuuluvat vara, kirikuteenreid, aga ka leski ja vaeslapsi. Neid kohustusi loetlesid piiskopid kuningatele kroonimistseremooniate ajal ja need olid kujunenud kindlateks õnnistamise rituaalideks oma sümbolitega. Kiriku ja nõrkade kaitsmine oli alati omavahel seotud ja fokuseerus pühitsemisrituaali kindlal momendil – kui piiskop andis kuningale üle mõõga, mis oli kuningavõimu ja jõu sümbol tema riigis. Mõõk sai nõrkade kaitsmise ideoloogia sümbliks. 3.2 RÜÜTLI MÕÕK. Mõõk oli iga rüütli põhirelv. Rüütel pidi vastutama iga mõõgalöögi eest
,,Esimesed reaalsed katsed terrorismi defineerimiseks tehti 1930ndatel aastatel Rahvasteliidu raames.Suurte pingutuste tulemusena võeti vastu terrorismi vältimise ja karistamise konventsioon,mis defineeris artiklis 1(2) terrorismina"kõiki riigi vastu suunatud kriminaalseid tegusid,mis kavatsetult või loodetult pidid esile kutsuma hirmu konkreetsetes inimestes või nende gruppides või avalikus üldsuses".Artiklid 2-3 loetlesid juba konkreetsemaid kuritegusid,nt teatud riigiametnike surma tahtlik põhjustamine,neile raskete kehaliste vigastuste tekitamine või nendelt vabaduse võtmine ,riigivara tahtlik kahjustamine või hävitamine ja tavainimeste elu teadlik ohtu seadmine.Tegemist oli liialt ebamäärase ja riigikeskse definitsiooniga,mis oli ohtlik kahes mõttes(1) muudab terroristlike tegude eristamise tavalistest kuritegudest keeruliseks ja (2) avab ukse võimalikeks kuritarvitusteks."
Näiteks võib võimaluse korral lihtsalt osutada mõnele kohalolevale asjale, mis omab omadust X, võib tuua mõne konkreetse näite X-i kohta, võib ütelda millisesse nähtuste klassi X kuulub, võib osutada kus X-i kasutatakse jms. Ükski sedalaadi vastus Sokratest ei rahuldanud, tema ootas oma küsimusele väga spetsiifilist vastust. Tavaliselt tõttasid kaasvestlejad Sokratese näiliselt naiivsetele küsimustele ilma pikema järelemõtlemiseta vastama ja vastama nimelt sellega, et loetlesid näiteid asjadest, mis omavad omadust X. Näiteks headest asjadest või vooruslikest inimestest. Kuid need nähtused pidid paratamatult omama lisaks hüvesusele ja vooruslikkusele veel palju muid omadusi ja nii ei saanud sedalaadi näidete toomine juba seetõttu olla täpseks vastuseks Sokratese küsimusele. Tegelikult ootas Sokrates oma “Mis on X”- küsimusele vastuseks olemusdefinitsiooni X-i kohta, mitte üksikuid näitejuhtumeid X-ist.
Rogers ei tee selget vahet mina ja mina-pildi vahet. Ta usub et igal inimesel kaasasündinud eneseaktualiseerimisvõime, mis paneb inimesi arenema, tegutsema ja elukogema, just nii, mis kõige paremas kooskõlas tema enesekonseptsiooniga. See saab ainult ilmneda tingimusteta positiivse suhtumisega. Terapeut ei analüüsi klienti vaid on koos temaga. Kliendiga olek nõuab 3 oskust: tõeline empaatia, tingimusteta positiivne suhtumine ehk aktsepteerimine ja ehedus. Rogers ja Sanford (1985) loetlesid IKT 10 põhilist joont: 1.Terapeudi hoiak. 2.Teraudi kättesaadavus. 3. Kliendi fenomenoloogiline maailm. 4. Muutus kliendi käitumises. tähistab protsessi edukust. 5. Isiksuse muutumine kui protsess. 6. Uurimistöö. 7. Hüpotees, et sama psühhoteraapia printsiip käib kõikide inimeste kohta. 8. Psühhoteraapia kui inimestevahelise suhte vormi soodustajana. 9. Teoreetilised teadmised tuletatud praktilistest kogemustest. 10. Filosoofilised küsimused. KRIITIKA
annaabi.ee 
