näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei lähe; senikaua kui me kõike seda selliselt võtame, avaldame vastupanu. · Siis aga tajun tolle saleda, tõmmujuukselise huuli ja mu huuled kiirustavad neile vastu, ma sulen silmad ja tahan sellega kõik maha kustutada sõja ja õuduse ja alatuse, et uuesti ärgata noorena ja õnnelikuna. (Bäumeri mõtted viibides kauni prantslasest tütarlapse juures, kuhu ta koos kaaslastega üle jõe ujus).
alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei lähe; senikaua kui me kõike seda selliselt võtame, avaldame vastupanu. · Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuste kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu
pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse. Click icon to add picture Rinde jubedus Click icon to add picture kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei lähe; senikaua kui me kõike seda selliselt võtame, avaldame vastupanu. Meie kamraadid Click icon to add picture on surnud,me ei saa neid aidata,nad puhkavad rahus kes teab,mis Click icon to add picture meid veel ees ootab? Sellepärast poeme põhku ja põõname või õgime nii palju, kui vatsa mahub,ja joome ning suitsetame, et üksluiseid tundeid peletada.Elu on üürike
maagiline mõte – kui räägid sellest, mis on tähtis, võid ta kaotada. Hiina vanasõna ütleb: „Mida sügavam on jõgi, seda vaiksem ta on“, st tark inimene räägib vähe.“ (Niiberg, 2011) Inimestel on kombeks väga palju rääkida. Alates viisakusest peetud tühistest „Jube ilm täna, eks?“ vestlustest kuni õpetaja käsul asjalikult mõne kirjandusteose üle arutlemiseni. Me mitte ainult ei räägi, vaid argumenteerime, vaidleme, süüdistame, küsime, jutustame, seletame, lobiseme ning see loetelu jätkuks veel pikalt. Kuid millise mulje see meist jätab? Kõige lihtsam on tuua näide igapäevasest koolielust. Gümnaasiumis oldud aeg on tõestanud, et ükskõik kui intelligentse mulje inimene alguses endast jätta võib, kui ta valel ajal oma suu lahti teeb, langeb mu arvamus temast automaatselt. Asi läheb hullemaks, kui puutun kokku inimestega, kes üldse mitte kunagi oma suud kinni ei pane. Tundub, nagu neil oleks nii palju öelda, samas ei
(lk. 51) ,,Meie kamraadid on surnud, me ei saa neid aidata, nad puhkavad rahus kes teab, mis meid veel ees ootab? Sellepärast poeme põhku ja põõname või õgime nii palju kui vatsa mahub, ja joome ning suitsetame, selleks et üksluiseid tunde peletada. Elu on üürike."(lk.105) ,,Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei läheks; senikaua kui me kõike selliselt võtame, avaldame vastupanu."(lk. 105) ,,Üks käsk tegi need rahulikud kogud meie vaenlasteks; teine käsk võiks nad meie sõpradeks muuta."(lk. 141) ,,Rinne on nagu puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub juhus. Kui
annaabi.ee 
