a kirja pandud nimed Marten Muddenkull, Peter Kys, Oloff Kyrvemes tho Kaysever, Toweln Ixkenkull tho Uppel (Eisen 1921: 12). Eiseni poolt kasutatud väljendus sugunimi on soome laen ja seda kasutati 1920ndatel aastatel perekonnanime tähenduses (Saareste II: 7). Selleks ajaks oli perekonnanimi omandanud kindla mõistesisu, milline tal oli XIX sajandi üldisest nimedepanekust peale: isalt pojale pärandatav perekonnale omane püsiv ametlik lisanimi, isikunime osa. Lisanimede tarvitus muutus XVI sajandiks üldiseks tavaks. Näiteks on välja toodud Laur Philip, Jacob Peter, Oloff Michel, Hans Oloff (Tiik 1976: 415). Raske oli aru saada, kumb on lisanimi, nt Hannus Tulie~Tulie Hannus, Peter Kulle~Kulle Peter, Michel Leule~Leule Michel (Palli 1959: 607). 1 Sel ajal võidi ristimisel saadud kirikliku nime kõrval kanda rahvapärasel
saj – sageli kristliku ja muistse nime kombinatsioon. Kaheosalistest nimedest hakkasid tekkima perekonnanimed. Perekonnanimede allikad on isanimed, mille tavaline mall on omastavaline vorm põhinime ees, kohanimed (nt talu järgi), ametinimetused (eriti Sepp), hüüdnimed, mis märgivad nt inimese omadusi. Enamaosalised nimed, nt Ustallo Otza Simo Jahn, kus Simo on isanimi, Ustallo on Uustalu ehk talunimi ja Jahn on individuaalnimi. Lisanimede struktuur ja funktsioonid Enamasti on neil omastavaline täiend, millele lisandub põhiosa. Enamikul talupoegadest oli selle malli järgi nimi. Lisanimed olid sageli päritavad, st poegadel oli sama lisanimi mis isal. Seda soosis see, kui lisanimi polnud tavaline isikunimi (mitte Mardi või Jaani), vaid kohanimelaadne, nt Villika. See nimetraditsioon kestis kuni 19.saj. Lisanimede mall linnas oli individuaalnimi + lisanimi, mis moodustati sakslaste eeskujul.
Perekonnanimed. Kaheosalised nimed pole perekonnanimed, sisaldavad tihti kristliku ja muistse nime kombinatsiooni. Lisanimed on tüüpilised, pärit isanimedest, hüüdnimedest, kohanimedest. Enamaosalisi nimesid Kerneri Juhani Jürri. Lisanimed võisid hiljem muutuda perekonnanimedest. Enamasti omastavalisel kujul nime ees. Vahel võis lisand korduda, tekkis perekonnanimelaadne olukord. Linnades nimi+lisanimi. On raske määratleda, millal said lisanimedest perekonnanimed. Tavaline oli ka lisanimede tõlkimine. XVIII sajandist alates mitmeid revisjone, mis on hästi säilinud. Viiendikul eestlastest võisid juba perekonnanimed olla: peamiselt käsitöölistel, kaupmeestel, nekrutitel linnas. Sõjaväes perekonnanime, et saaks asju ajada. 1809 andis pastor Roth Kanepis esimesena kõigile talupoegadele perekonnanimed. Kaheosalised nimed ürikutes: kaks eesnime, lisanimi (sh ametinimetus, kohanimi, hüüdnimi) + eesnimi. Isikunimi + talunimi / ametinimetus
nime (sh kaksiknimed). Perekonnanimed pandi eestlastele XIX sajandi algupoolel: Liivimaa kubermangus 18231826 ning Eestimaa kubermangus 1835. Enne seda oli seaduse kaitse all olevaid püsivaid ametlikke perekonnanimesid vaid vähestel eestlastel, peamiselt linnades. Suuremat osa rahvast kutsuti lisanimedega, mis moodustatud koha-, isanimest, ametinimetusest vm. Lisanimed olid seejuures üsna muutlikud, kui just elukoht või amet ei pärandunud põlvest põlve. Lisanimede kasutuse algust arvatakse 14.16. sajandisse. Perekonnanimede panekust alates oli nimedel seaduslik kaitse: nime ei võinud muuta kohtu loata (Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus, Tartu 1820, § 11). Nime algkujuks oli nimepaneku protokollidesse kantud kuju. Kuna protokolliti enamasti saksa keeles ja vanas kirjaviisis, leidus rohkelt eestikeelsete nimede moonutusi, ka olid paljud tol ajal pandud nimed võõrkeelsed (eelkõige saksakeelsed). Leidus
annaabi.ee 
