Oktoobris 1763 kutsuti Hupel Põltsamaa pastori kohale, kuhu ta 14. märtsil 1764 ametisse pühitseti. Põltsamaal abiellus Hupel uuesti Barbara Christine von Spandekau'ga. Ka sellest abielust sündinud poeg suri imikueas, nii et Hupel jäi lastetuks. Hupel oli valgustaja sest ta haris oma rahvast kirjutades raamatuid nagu näiteks ,,Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt", ,,Riia ja Tallinna asehalduskorra praegune seisukord. Liivi- ja Eestimaa topograafiliste teadete lisanduseks", ,,Abivalmis meelespea neile, kes tingimata tahavad härra Moses Mendelssohni kristlaseks teha või vähemalt siiralt imestavad, et ta selleks veel saanud ei ole". Veel uuris ta majandust ja andis välja raamatu põllumajandus ajaloost. Johann Gottfried Herder:1744-1803 Ta oli sakslane kes tegeles valguskirjastuse ja kunsti ning põhiliselt kirjandusega. Selliste andmete järgi oletan,et ta oli valgustaja Rohkem andmeid ma tema kohta ei leidnud Garlieb Merkel: 1769-1850
ähvardas ka Louvre'it. Tuileries varemed lammutati 1883. aastal pärast pikalt kestnud väitlust. Suur Louvre Endise Tuileries palee otstes paiknevate Flore ja Marsan paleede restaureerimine algas 1874. aastal. Flore oli Marsani paviljoni renoveerimisel viimasele eeskujuks. Põhjatiiva laius kahekordistati. Iraanis Susas arheoloog Marcel Dieulafoy läbi viidud väljakaevamistel jõuti mitmete tähtsate avastusteni, mis paigutati 1888. aastal muuseumisse ning olid suureks lisanduseks vastloodud Lähis-Ida antiigi osakonnale. 1926. aastal avaldas Henri Verne, Prantsuse rahvusmuuseumide direktor, ambitsioonika plaani suurendada Louvre't veelgi. Töö algas 1930. aastal ning jätkus II maailmasõja ajal ja pärast sõda. Sõja puhkedes 1939. aasta septembris evakueeriti muuseumi kogud peaaegu täielikult. Alles jäid vaid raskemad tööd, mida kaitsti liivakottidega. Eksponaadid toimetati erinevatesse lossidesse, kusjuures neid paigutati turvalisuse tagamiseks korduvalt ümber
teha ehtne rahvalaulik, kellele sobiv teema ja loo sündmustik on ette antud. 1927. a. veebruaris saatiski ta Annele kirja, mis sisaldas tulevase eepose "Peko" kondikava. Et kiri ise pole säilinud, pole võimalik enam tuvastada, millises ulatuses ning kui täpselt järgis laulik saadud näpunäiteid. Võib vaid oletada, et eepose sündmustikus on laulik järginud P. Voolaine skeemi üsna täpselt, kuid täielikult on laulikupoolseks lisanduseks kogu epiloog [v. 5379-7982]. Anne Vabarna hakkas pärast kirja saamist lugulaulu kohe sõnastama. Et Anne ise oli kirjaoskamatu, pani dikteeritud värsid paberile lauluema 19-aastane poeg Ivo (Jaan). Tekst on talletatud 388 leheküljelisse kaustikusse laustekstina (värsivahesid eristamata). Tekstualiseerimine lõppes 1927.a. maikuuks ja valminud käsikiri saadeti Akadeemilise Emakeele Seltsi kaudu P. Voolainele. Uut setu eepost tutvustab P. Voolaine eesti üldsusele juba järgneva aasta algul
Baerist alates hästi tuntud rekapitulatsiooni printsiip - põhimõte, et ontogeneesis peegeldub fülogenees. Selle kohta on palju näiteid ja pole kahtlust, et siin on väga sügav sisu - kuid pole selge, milline just. Suurepärane oma lihtsuses on näide teatud kalaliikide sabade arengus larvist täiskasvanuni (joonis). Samas - kõik kolm sabaliiki on olemas ka täiskasvanud kalade eri liikidel. Fenomeni kutsutakse terminaalseks lisanduseks. Kuid mitte alati pole see reegliks - on liike (mitte kaladel), kus juba larvi tasemel on toimunud muudatused nii, et fülogeneetilise eellase kuju arengus ei ilmne. Homeootiliste geenide avastamine paari aastakümne eest muutis arusaamist makroevolutsiooniliste muudatuste võimalikkusest. HG’d määravad suures osas arengu kulu ja on, kui geeniperekond, väga ürgne. Juhuslikud mutatsioonid HG perekonnas - nagu seda näitab ka eksperiment - võib genereerida igasuguseid monstrume
annaabi.ee 
