aasta suvel koondati Tartu alla suur vägi, mida juhtis piiskop Hermann. Linnus suudeti vallutada ja kõik selles tapeti. Ristisõdijate võimu kindlustamine võttis 3 aastat aega, et nad saaks Saaremaad vallutama minna. 1227. aasta algul oli meri tugevalt jääs ja 20 000 ristisõdijate salk suunati Saaremaad vallutama. Kõige pealt nende vägi jõudis Muhu kindluse alla, mille vallutamiseks kulus kuus päeva. Samuti kõik tapeti ja kindlus põletati maani. Edasi liiguti Saarema tugevaima linnuseni – Valjala linnuseni. Saarlased olid kuulnud, mis Muhus juhtunud oli ja nad pakkusid rahu ja olid nõus ennast laskma ristida. Nende pakkumine võeti vastu ja ristimine kestis mitmeid päevi. Sellega oli Eesti vallutamine lõppenud ja kogu Eesti oli ristisõdijate käes. Kaotuse peamiseks põhjuseks oli ristisõdijate kõrgem arengutase. Nad olid rohkem organiseerunud ja neil oli parem relvastus ja väljaõppe. Samuti oskasid nad kasutada mörti ja ehitada kivikindlusi
Praeguse koha valiku tingis lihtsalt sealt avanev vaade linnuse õuele. Kass ja oinas Kaasaegset piiramisseadeldist on kutsutud "kilpkonnaks", "kassiks" ja "seaks" - selle katus oli tugev kui kilp, hiilis linnuse lähedale nagu kass ning selle all tuhniti maad metssea kombel. Ehitist kasutati vallikraavide täitmiseks ning piirete purustamiseks, kuid selle varjus tasandati ka piiramistorni teed linnuseni. Müürideni jõudes tehti "kassi" varjus selle alla tuli või uuristati valli sedavõrd, et kaitserajatised varisesid. Muinas-Eesti linnuste väljakaevamistel on leitud vallides süvendeid, milles võib aimata "sõjalooma" tegutsemist. Suurematest masinatest lükati läbi ka järjest väiksemaid ning nii moodustus turvaline galerii laagrist linnuseni, mille varjus sõdalased said linnuseni liikuda.
Eestisse. Kõigepealt langes nende löögi alla Ugandi maakond. Ugandisse tulid kaasa ka latgalid, nende saadikud esitasid eestlastele mitmesuguseid nõudmisi. Läbirääkimised nurjusid, saadikud lahkusid ,,üksteist vastastikku üliteravate odadega ähvardades". 1208. aasta sügisel hakkasid ordurüütlid, kaasas ka piiskopimehed, muud sakslased, latgalid ja liivlased, Ugandisse minema. Rüüstati külasid ja tapeti inimesi kuni jõuti Otepää linnuseni. Linnus süüdati põlema, pärast kolme päeva puhkust lahkuti koos oma saagi ja vangidega. Ümera lahing 1210. aastal korraldasid eestlased suurema retke latgalite aladele ja piirasid kolm päeva Võnnut. Kuuldes sakslaste abivägede saabumisest olid nad sunnitud linnuse alt lahkuma, kuid korraldasid jälitama tulnud vaenlastele varitsuse. Vaenlased liikusid Ümera äärde, kus eestlased end metsas peitsid. Toimus eestlaste rünnak, alistati kõik vastased. Madisepäeva lahing
Kohtunikku polnud Martellino jutt eelnevalt mõjutanud. Valitseja naeris selle juhtumi peale, kinkis kolmele mehele ülikonnad ja Martellino sai vabaks. II novell: Kaupmees Rinaldo oli teel Bolognasse. Teel sattus ta kokku röövlitega, kes algul tegid näo, et on samuti kaupmehed. Nad jätkasid koos teed. Esimesel võimalusel röövisid nad aga Rinaldo paljaks, jättes ta täiesti särgiväele. Õues oli väga külm(tegevus toimus talvel), lõpuks jõudis ta linnuseni ja lootis sealt sooja saada, kuid selle väravad olid ööseks lukku pandud. Eemal nägi ta maja, mis kuulus lesknaisele. Ta läks sinna ja lõdises ukse taga. Lesknaine oli oma "kaaslast" markiid oodanud, kes aga ootamatuse tõttu ei saanud see õhtu tulla. Daam kuulis, et keegi oli õues ja palus teenijal vaadata, kes see oli. Külmetav mees kutsuti tuppa, tal lasti vannis ära käia ning süüa. Pärast aga lõi nende vahel lõkkele armastuse leek ja nad heitsid koos voodisse
maksmisesest, mis oli selge märk, et misjonäridel oli kavas rajada Väina äärde oma isesesisv vürstkond. Peagi hakkasid riialased laiendama oma võimubaasi ja vallutasid ristisõdijate ning 1202. aastal rajatud Mõõgavendade ordu vägede toetusel üha rohkem alasid. Riia ristisõdijad allutasid kõik liivlaste elualad ning ristisid ka teisi kohalike rahvaid, ühe enam latgaleid ja seele, liikudes mööda Väinat itta. 1205. aastal jõudsid ladinakristlased Aizkraule linnuseni, mis põletati ja alistati. Nii olid riialsed jõudnud vaid umbes viie kilomeetri kaugusele Konkesest, mille õigeusklik vürst Vjatško palus piiskopit rahulepingut, mis püsis siiski vaid lühikest aega. 1206. aastal saatis piiskop Albert isegi saadikud Polotski vürsti vastu, soovides saavutada vürsti sõprust ja soosivat suhtumist, nagu too oli ilmutanud tema eelkäija, piiskop Meinhardi suhtes. Kohapeal selgus aga, et Polotskisse olid
annaabi.ee 
