Ahjus ja kerisel küpsetatud liha asemel hakati liha ahjus pannil küpsetama ja pliidil pannil praadima. Toiduvalmistamisel olid abiks kolmjalad, millele asetati pajad ja pannid. Päevane toidu hulk ning selle jaotus söögikordadeks olenes mitmest asjaolust: toiduainete varudest ning aastaajast. Sõltuvalt päeva ning sellega seoses ka tööpäeva pikkusest. Nii argi- kui pühapäeval söödi söögikorras alati üks toit. Varahommikul enne põllutöödele minekut võeti linnupetet ehk suutäis leiba. Lõunaks süüakse eelmise päeva ülessoojendatud toit. Õhtusöök oli päeva tugevaim ja anti peale tööde lõppu 9-10 paiku. Praadimine eesti köögis toimub piima-koore või piima-jahu keskel. Söök valmib pooleldi keetes, pooleldi praetult (puudub küpsetamisele iseloomulik krõbe koorik ja kõhn) Küpsetamistemperatuur: pliidituli, ahjukuumus, praeahi. Eesti omapära: soust e kaste (piimast, koorest), mida lisatakse kindlasti söökidele, mille
KALEVIPOEG Päeva tõusul tõstis Kalev pead, tõusis isutukile, tuli püsti. Võttis mõne kulbi leemepajast linnupetet keha karastamiseks. Kalevipoeg lootis leida kohta, kust ta pääseb põrgu piiridele, et jõuda alla-ilma. Ta jõudis koobaste juurde, piilus prao servalt koopasse, lootes leida rada, mida mööda on võimalik käia. Tee koopasse oli pime, suitsune ja tahmane. Kalev ei näinud suitsu sees kõndida. Tark lind lausus: ,,Kõlise kelluke, kuuluta kullakeelt!" Kalev mõistis, täitis kaarna käsku. Kuldkellakese kõlin puistas paksud suitsupilved.
Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. [] Vastavalt taluelu rütmile oli erinevatel aastaaegadel vahelduv söögikord. Suvel rohkem tööd ja 3 tugevama toiduga söömaaega, millele järgnes puhkeaeg. Hommikune söömaaeg 8-9 paiku, lõuna 12-15 ajal, õhtune 21-22. Talvel oli vaid kaks kindlat söömaaega. Vajadusel pakuti vahepeal ka oodet, vahepala. Kevadel, rändlindude saabumise ajal, võeti hommikuti enne tööleminekut linnupetet, hammustati mõni suutäis leiba. Vanasti usuti, et kui hommikul tühja kõhuga lindu nähakse või kuuldakse, siis see võib tuua surma, haigusi, vigastusi, pahandusi või muud õnnetust. [] Päeva peamist, õhtusööki ei keedetud igal õhtul, vaid 1-3 korda nädalas. Selleks oli siis supp või puder. Leibagi küpsetati suurem kogus korra nädalas või harvemgi. Eriti kiireks ajaks küpsetati lausa mitme nädala varu ette. Siis kulus ka seisnud tahket leiba vähem.
Hommikune söömaaeg oli kella 8-9 paiku, selleks ajaks oli juba mitu tööd tehtud. Lõunat söödi 2-3 ajal ning õhtusööki, mis vanema ajal oli peamine, kõige tugevam, anti pärast päevatööde lõppu 9-10 paiku. Talvel oli kaks söömaaega üks hommikul, teine õhtul. Vajaduse korral anti lastele ja vanadele, raskemate tööde puhul ka kogu perele söömaaegade vahel veel oodet, vahepala. Kevadel, rändlindude saabumise ajal, võeti varahommikul enne tööleminekut linnupetet, s.o hammusati mõni suutäis leiba. Päeva peamist toitukorda, õhtusööki, ei keedetud vanemal ajal mitte iga päev, vaid 1-3 korda nädalas. Korraga keedeti lihsalt suurem kogus toitu. Leibagi küpsetati, vaid korra nädalas või veelgi harvem, suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-,
et tikk kaetud saaks. Rahvapärimusi lõokesest: 1. Hommikupoolel kuulmine toob rõõmu, õhtupool kurbust eelolevaks suveks. 2. Kui lõolaulu kuuldakse ilma et lindu nähtaks, siis seal (talus, külas) väsivad suvel hobu- sed, lõolaulu kuuldes tuleb kukerpalli visata (või pikali heita), siis ei valuta suvel selg. 3. Üksikteade lõolaulu lõppemise kohta kesksuvel: lõol läheb linaluu kurku. 4. Head lauluhäält arvati saavat linnumunade joomisest. Sellel, kes ilma linnupetet võt- mata, s.o. söömata kevadel hommikul välja läks ja esimest korda lõolaulu kuulis, oli üks võimalikke ,,pettasaamise" tagajärgi lauluhääle kaotamine. Vanasõnu lõokesest: 1. Lõoke on ütlend: ,,Enne mina mitte ei loula, kui mätas pole lahti." 2. Kui lõuke kevadi juba lume alt kolm liivatera kätte saab, pidada ära elama. 3. Lõoke laulab peale jaani leinalaulu. 4. Kui lõoke küünlakuul laulma hakkab, tuleb külm kevade, tuleb ta paastukuul nähta-
annaabi.ee 
