Kui ma palkan kellegi teise neid hoidma, siis kasvab. Kui ma ise oma läbipõlenud lambipirni ära vahetan, ei kasva. Kui keegi teine vahetab, siis kasvab. Paradoks, aga just nii see rahvamajanduse arvepidamine käib. Oma metsast seljaga väljatassitud kaminapuud ei kasvata rahvuslikku rikkust, pentsukast ostetud kasvatavad. Ja nii naudibki urbaniseerunud linnainimene keskkütte soojuses oma miljoneid maksnud katusekorteri rõdult hurmavat linnasiluetti. Lõuna Eestis laguneva vanematekodu katuse parandamise asemel rassib ta raske raha eest fittness klubis. Eluks ajaks võetud miljonilaenuga pappmajas kahe meetrise diagonaaliga lametelekat vaadates ununevad ehk liisingu ja eluasemelaenu intressid. Lasteaia lõpuekskursioon tuleb teha Lapimaale. Põhikooli lapsed on klassiekskursioonitanud juba Pariisis ja Londonis. Päkapikud toovad Advendiajal sussi sisse mitte pulgakomme vaid mobiiltelefone. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju.
Sõda on alati aktuaalne ning tähtis teema, olenemata ajastust. Gustav Suitsu eluajal oli see aga eriti aktuaalne, sest teadupärast elas Suits ju üle nii Esimese kui ka Teise Maailmasõja. Minujaoks on Suitsu luuletused mõneti arusaamatud, sest päris tihti ei saa aru, kas tal olidki teatud vaated või olid tema luuletused just pilkamiseks mõeldud. Kindel on aga see, et sõda on tema kirjanduslikku elukäiku väga tugevalt mõjutanud. Sõda jätab endast maha jälje nii linnasiluetti kui ka inimeste hinge. Linnasid ehitatakse uuesti üles, kuid armid hinges võivad inimesi kummitama jääda veel aastateks kui mitte terveks eluks. Sõjakoledustest kirjutada võib olla küll emotsionaalselt väga kurnav ent sellegipoolest usun ma, et koletutest asjadest on alati lihtsam kõnelda. Sõjajärgselt saab kirjutada kasvõi kõigest sellest, mida me oma silmadega näeme; hüljatud kodud, tühjad pilgud ning armastatud kultuurihooned, millest on järele jäänud ainult mälestused
kätketud kaduvuse ja mööduvuse lohutamatu nukrus. Mõtlemapanev on asjaolu, et juba 1975. aastal kirjutatud tekstides kõneleb Luik aastasaja lõpust tajutav on teatud kiirendatud kronoloogia, ehk ka tülpimus ja lõpu-ootus." (Rolf Liiv) Viivi Luige luuletustes korduvad kujundid on igaühele tuttavad ja teada, seda rõhutab ka raamatu kaunis kujundus, fotodesse on kätketud tänavapilte, -saginat, vabrikusuitsu, mereäärse päikseloojangu taustal tumendavat linnasiluetti, puuokste kõverust ning kellatiksumist. "Eraldi tähelepanu väärib Luige luule rütm. See on väga isikupärane, ühtlaselt sugestiivne, aga mitte uinutav-loitsiv, vaid ürgugrilikult selgemeelne. Riimide 12 osas peaks ta olema eeskujuks kõigile noorluuletajaile- need on niivõrd loomulikud ja samas ka leidlikud." Selline on taas R.Liivi aus ja aval arvamus. Sama tuttavlik on luuletekstides sügisene punav pihlakakobar, piparmündilõhn,
Saarel asuv Santa Maria neem tähistab Portugali kõige lõunapoolsemat punkti. Suvekuudel, kui Algarve rannad on täis sagimist ja suminat, leiame Desertal ruumi ja rahu ning võimaluse avastada seda metsikut ja puutumatut loodust. Ainuke inimkätega püstitatud hoone saarel on lihtsa puitkonstruktsiooniga väike mereandide restoran O Estamine. Tavira saar Tavira saare teeb unikaalseks tema kuju: vaid 500 meetri laiuselt kulgeb see 11 kilomeetrit piki Tavira ja Santa Luzia linnasiluetti. Nelja Vee randa (Praia do Quatro Aguas) sõidame ühe euro eest, ületades laevaga kilomeetripikkuse vahe maismaast. Laevad tulevad ja lähevad 15- minutilise intervalliga ning saarel on võimalik ka keha kinnitada, põhiliselt kalarestoranides. Taviral on võimalik telkida ning minimarketist toidupoolist osta. Läbinud väikese linnaku, kulgeb laudadest laotud teeke rannani, mis kannatab isegi lapsekäruga sõitmist.
annaabi.ee 
