8. premonstraatlik reegel 9. toomkapiitel-vaimulike nõukogu toomkiriku juures 10. visitatsioon- koolikatsumine 11. restitutsioon- taastamine, uuesti korda seadmine 12. klarett- ingveriga jm. vürtsitatud reinvein keskaegse apteegijoogina 13. köösnerid- karusnahatöötleja, kasuksepp 14. mündrikud- paadimehed 15. kaleviäärijad 16. stiftifoogt-tähtsaim ilmalik võimukandja piiskopkonnas, tegeles sõjaliste küsimustega, talle allusid lossifoogtid 17. linnasaras -linnakogukonna ühine maavaldus 18. praost- katoliku kirikus teat. kõrgem vaimulik 19. skribent-kirjutaja, sulemees (sageli halvustavalt) 20. diötsees- piiskopi vaimulik valdus, mis kuulus tema kirikliku võimu piirkonda
Varbola ja Valjala). Maalinnad nõudsid pikaajalist ühistööd. Näiteks Varbola ehitamine nõudis 250 000-300 000 tööpäeva, väiksemad (Leole) umbes 8000-14 000 päeva. Keskaeg Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Linnaõigus määratles linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse
idamaa linnale. Kui Konstantinoopoli elanikkond võis hiilgeaegadel küündida miljoni ligi, siis Lääne-Euroopa suuremad – Veneetsia, Firenze ja Pariis – jäid saja tuhande elaniku piirimaile. Veel 60-70 linna elanikkond võis ületada kümne tuhande piiri, enamik jäi aga sellest kindlasti allapoole. Palju oli paari tuhande või ka ainult mõnesaja elanikuga väikelinnu. Keskaegne Tallinn oma mõne tuhande elanikuga oli seega üsna tüüpiline. linnasaras - linnakogukonna ühine maavaldus ehk linna ümbritsevad kindlad maad, mis olid mõeldud ühiskasutuseks. Kuna linnas abielluti suhteliselt hilja, inimesed elasid inimesed tihedalt koos, ebasanitaarsed tingimused soodustasid sagedast taudide levikut. Seetõttu oli loomulik iive tavaliselt negatiivne. Selle kõige tõttu sõltus linn maalt tulevaist uusasukaist. Osa neist sai õpipoisiks ja selliameti tõttu mõne tsunfti liikmseks ning edasi kodanikuseisusesse
idamaa linnale. Kui Konstantinoopoli elanikkond võis hiilgeaegadel küündida miljoni ligi, siis Lääne-Euroopa suuremad Veneetsia, Firenze ja Pariis jäid saja tuhande elaniku piirimaile. Veel 60-70 linna elanikkond võis ületada kümne tuhande piiri, enamik jäi aga sellest kindlasti allapoole. Palju oli paari tuhande või ka ainult mõnesaja elanikuga väikelinnu. Keskaegne Tallinn oma mõne tuhande elanikuga oli seega üsna tüüpiline. linnasaras - linnakogukonna ühine maavaldus ehk linna ümbritsevad kindlad maad, mis olid mõeldud ühiskasutuseks. Kuna linnas abielluti suhteliselt hilja, inimesed elasid inimesed tihedalt koos, ebasanitaarsed tingimused soodustasid sagedast taudide levikut. Seetõttu oli loomulik iive tavaliselt negatiivne. Selle kõige tõttu sõltus linn maalt tulevaist uusasukaist. Osa neist sai õpipoisiks ja selliameti tõttu mõne tsunfti liikmseks ning edasi kodanikuseisusesse
staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, kuid kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, langes selle tähtsus oluliselt. Kuni Liivi sõjani püsis seal siiski kaubaalev. Alevid asusid ka Keilas, Otepääl, Kirumpääl, Kuressaares ja Valgas. Kaks viimast said linnaõigused varsti pärast keskaja lõppu (vastavalt aastatel 1563 ja 1584). Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn
annaabi.ee 
