vahekeskaja algus aga kliima halvenemise, Saja-aastase sõja puhkemise, katku ja läänekristluse lõhenemisega. Keskaja inimesele oli usu ja kiriku roll märksa olulisem, kui tänapäeval. See oli inimestele motivaatoriks, teejuhiks ja lootusekübemeks. Tööd rügati maises elus, lootes ja uskudes, et Jumal seda pärast surma arvesse võtab ja inimese taevariiki võtab. Usku jagas terve kogukond ja see ei sõltunud isiklikust valikust. Varakeskajal oli kristlus peamiselt linnareligioon. Alles aasta 1000 paiku võis öelda, et suurem osa Euroopa elanikkonnast olid kristlased. Katoliiklus võlgnes oma leviku edukale koostööle ilmalike valitsejatega, aga ka mõõdukusele. Piiskopkondade võrgustiku ja paavstivõimu toel pandi alus kirikule kui organisatsioonile. Kirikupeaks oli Rooma paavst. Esialgu olid paavstid võrdsed teiste kirikuprovintsidega, kuid hiljem hakkas nende autoriteet kasvama. Massiliselt hakati rajama kloostreid, esimesed neist 6. saj
-13. sajandil väljakujunenud turniir ning lisaks veel silmapaistvad kirjanduslikud allikad, nt. kangelaslaulud, rüütliromaanid. Need mängisid väga suurt rolli rüütellike vooruste väljakujunemisel. Keskajal oli usu ja kiriku roll tänapäevasest mõõtmatult olulisem. Kõik inimesed olid usklikud. Usku jagas terve kogukond ja see ei sõltunud isiklikust valikust. Katoliku kirik osales aktiivselt ühiskonnaelus ning valitsemises. Varakeskajal oli kristlus peamiselt linnareligioon ja maaelanikke puudutas see esialgu üsna väge. Alles aasta 1000 paiku võime pidada suuremat osa Euroopa elanikest kristlasteks. Kiriku aluseks olid piiskopkondade võrgustik ja paavstivõim. Kiriku pea oli Rooma piiskop e. paavst, kellele allusid kõik vaimulikud ja teatud aadlikud ning ka usklik lihtrahvas. 11.-12. sajandil viidi läbi kirikureform, mis nägi ette tagasipöördumise vaesuse ning kuulekuse juurde. Selle algatajaks
prostituudid jt. Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra või valitseja. Linna elu juhtis raad (sks k Rat - nõukogu), mille liikmete arv sõltus linna suurusest. Suurimad linnad olid Pariis, Veneetsia, milano, umbes 100 000 elanikuga. Keskajal oli usu ja kiriku roll tänapäevasest mõõtmatult suurem. Usku jagas terve kogukond ja see ei sõltunud isiklikust valikust. Keskaja alguses oli kristlus pigem linnareligioon, alles aasta 1000 paiku olid enamik Euroopast kristlased. Kujunes kiriku hierarhia, mille kohaselt kirikupeaks oli paavst Kiriku kui. organisatsiooni aluseks olid piiskopkondade võrgustik ja paavstivõim. . Suuremate piirkondade usuelu juhtisid peapiiskopid, kellele allusid piiskopid. Kirikupeaks oli Rooma piiskop ehk paavst. Paavste peeti esimese Rooma piiskopi, Püha Peetruse järglasteks. Keskaja usuelus ja ühiskonnas olid tähtsal kohal kloostrid, kus elasid mungad
Karl Suur- 768-814 valitses Franke Karl Suur, kes ühendas kogu Gallia- sõdis palju. Tal oli rändõudkond. Keskaegse Euroopa legendaarseim valitseja ja ideaalse kristliku kuninga sümbol. 10) Ristiusk keskajal Keskajal oli usu ja kiriku roll tänapäevasest mõõtmatult olulisem. Kõik inimesed olid usklikud. Katoliku kirik osales aktiivselt ühiskonnaelus ja valitsemises. Varakeskajal oli kristlus pemiselt linnareligioon. Maaelanikke puudustas ristiusk esmalt vähe. Alles aasta 1000 paiku võime pidada suuremat osa Euroopa elanikest kristlasteks. Kiriku kui organisatsiooni aluseks oid piiskopkondade võrgustik ja paavstivõim. Mõlemad sündisid juba hilise Rooma keisririigi ajal, kuid kujunesid lõplikult välja keskaja jooksul. Kogu kristlik maailm jagati piiskopkondadeks. Kirikupea oli Rooma piiskop ehk paavst. Paavstid
annaabi.ee 
