Keskaegne linn oli välisilmelt eelkõige kindlus, mis pidi andma selle elanikele sõdade ajal varju ja kaitsma neid röövretkede eest. Nende linnade ilmes peegeldus otseselt nende jõukus ja tähtsus.Suuremad neist suutsid rajada oma tuumiku ümber võimsa kivist ringmüüri.Tallinna linnamüür oli võimsaim. Mõnda kohta oli rajatud isegi topeltmüür. Linnad ei suutnud kasvavat elanikkonda öra mahutada ning nii asus vaesem rahvas eeslinnadesse. Linnahooned olid algul puidust, mis tähendas kestvat tuleohtu.Eriti laastavad oli suuremates linnades. Keskaegne välimus on ajaloolistest linnadest kõige paremini jälgitav jällegi Tallinnas, kus on säilinud tänavavõrk. Tallinna linnamüür oli oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitseüsteeme kogu Põhja- Euroopas. Linna oluliseks tunnuseks oli õiguslik korraldus, mis põhines linnaõigusel.Eesti linnade sätestatud õiguskord kujunes naabermaade linnade eeskujul, põhiliselt koguni laenatuna
Nii inimene kui maailm on seotud 4 elemendiga : maa vesi õhk tuli.Katolik kirik tõi välja 7 surma pattu, mis on kõige räigemad jumala vastu hakkamised : Uhkus ; kadedus ; viha ; laiskus ; kitsindus ; prassimine ; liiderlikkus KESKAEGSE LINNA VÄLISILME Keskaegse linna välisilme sõltus linna jõukusest. Tallinn ja Tartu suutsid linnatuumiku ümber ehitada kivimüüri. Selle sees elasid jõukamad linnakodanikud. Vaesemad koondusid eeslinnadesse e agulitesse. Linnahooned olid algul puidust, kuid tuleohu tõttu lubati alates 15.saj vaid kivimajade püstitamist. Tänavad olid kitsad ja üsna räpased. Linnaelu keskuseks oli turuplats, mille äärde püstitati tavaliselt raekoda. Suurt ohtu kujutasid nakkushaigused (katk, pidalitõbi), nakatunuid püüti hoida linnast eemal asuvates seekides. Elanikke oli Tallinnas ca 8000, Tartus ca 6000, Viljandis ca 1000. Sakslaste ja eestlaste kõrval kohtas elanike seas venelasi (eriti Narvas ja Tartus).
postkonstruktsioon. Nende hoonete puhul on ka alla pandud neljakandilistest palkidest tehtud raam. Nurkadesse ei ole enam maa sisse surutud poste pandud. Sõrestikhoone edasiarendus on Fachwerk ehk vahvärkhoone. Põhimõtteliselt on see samuti raamkonstruktsioonhoone, kuid vahed ei ole täidetud laudade ega palkidega, vaid tellistega. Väga levinud on need Saksamaa vanades linnades. Pikka aega on linnaajaloo uurijad väitnud, et linnahooned olid 13-14 sajandil valdavalt puidust, kuid ometi on linnade arheoloogilistelt kaevamistelt leitud ka kivihooneid, mida saab dateerida juba 13. sajandisse. Kivihooned on tihtipeale üksikhooned koos väikese eeskojaga. 15.-16. sajandil on Eesti linnades levinud juba teist tüüpi kivihooned, mida nimetatakse dieledornse tüüpi elamuks. Need on sellised tüüpilised kivihooned, mida on Tallinnas säilinud üpriski palju. Diele tähendab maja esimest ruumi – tänavapoolne ruum, kõrge tuba,
Tallinnas oli kaks käsitöölisi ühendavat väikegildi Kanuti ja Oleviste gild (esimesesse kuulusid peamiselt sakslased, teise eestlased) Toompea käsitöölisi ühendas Toomgild Aktiivselt võitlesid tsunftid ametivendadest konkurentidega, nn tsunftijänestega ehk vussermeistritega, kellel meistripabereid ei olnud · LINNADE VÄLISILME: Keskaegsete linnade ilmes peegeldus otseselt nende jõukus Linnahooned olid algul põhiliselt puidust, alles 15. sajandi alguses kujunesid Tallinnast ja Tartust valdavalt kivilinnad Suuremate linnade ümber oli rajatud kivist ringmüür, väiksemad linnad ja alevikud pidid piirduma muldvallide ja puitpiiretega Võimsaim oli Tallinna linnamüür, mis oli 11 m kõrge ja 2,35 km pikk Ruumikitsikuse tõttu olid tänavad kitsad, elamute krundid samuti
meistrite juures. Meistriks saamise eelduseks oli meistritöö e sedöövri valmistamine ja jootude korraldamine tsunfti liikmetele. Peale oma ametialase elu korraldamise võitlesid tsunftid ka tsunftiväliste käsitööliste e jäneste vastu. Keskaegse linna välisilme sõltus linna jõukusest. Tallinn ja Tartu suutsid linnatuumiku ümber ehitada kivimüüri. Selle sees elasid jõukamad linnakodanikud. Vaesemad koondusid eeslinnadesse e agulitesse. Linnahooned olid algul puidust, kuid tuleohu tõttu lubati alates 15.saj vaid kivimajade püstitamist. Tänavad olid kitsad ja üsna räpased. Linnaelu keskuseks oli turuplats, mille äärde püstitati tavaliselt raekoda. Suurt ohtu kujutasid nakkushaigused (katk, pidalitõbi), nakatunuid püüti hoida linnast eemal asuvates seekides. Elanikke oli Tallinnas ca 8000, Tartus ca 6000, Viljandis ca 1000. Sakslaste ja eestlaste kõrval kohtas elanike seas venelasi (eriti Narvas ja Tartus).
annaabi.ee 
