korjata mandariine ja neid müüa. Ka Margus kavatseb kodumaale naasta, kuid enne veel tahab ta oma istanduse mandariinisaagi ära korjata. Ivo maja juures toimunud verine tulevahetus sunnib meest aga avama oma kodu uksed kahele vastaspoolel sõdivale mehele - grusiinile ja tsetseenile. Nagu arvata võib, kaks vaenlast omavahel koheselt ei klapi, kuid aja möödudes saab inimlikkus neist võitu ja läbisaamine paraneb. Soovitan soojalt seda linateost kõigile, kes otsivad karastavat värskendust oma maailmavaate muutmiseks. "Mandariinid" on midagi, mis toob esile inimestes peituva parima külje. Tuleks ka igapäevaelus mõista, et vaenlane pole tegelikult vaenlane, vaid hoopiski samasugune inimene nagu me kõik.
· Renato · Jago · Don Giovanni · Porgy · Figaro · Mees La Manchast · Deemon (tema tuntuim nimiosa on sealt) Georg Ots on mänginud ka filmis ja tema loominugutee parimaks saavutuseks on olnud ,,Mister X" , mis tehti opereti ,,Tsirkuseprintsess" põhjal, kuid on ka mänginud filmides ,,Kolme katku vahel", ,,Colas Breugnon". Pärast ,,Mister X-i" linateost hakkas tema hääl kõlama igas raadios ja telekanalil üle kogu Venemaa. Kõik tema välja antud plaadid kadusid poelettidelt välkkiirusel. Ta suutis esitada ka maailmakuulsate heliloojate nagu P.Tsaikovski, F. Schubert, M. Mussorgski jpt. loomingut ja seda unustamatult. Kuigi ta on nüüdseks surnud, elab ta maailmas siiani edasi, sest tema nimi on pandud ühele väiksele planeedile 1996. aastal, veel kannab tema nime tänav Tallinnas, on asutatud Otsa-
Jevgeni Onegin filmi ja raamatu võrdlus Kindlasti on inimesi, kelle arvates on Puskini kuulsa meistriteose ,,Jevgeni Onegin" filmiversioon kohutav ja moonutatud, samuti neid, kes peavad filmi väga ilusaks ja romantiliseks. Isiklikult näen eeliseid nii romaanil kui ka filmil, kuid siiski hindan rohkem linateost, hoolimata mõnes mõttes kehvast näitlejate valikust ja erinevustest nende kahe vahel. Suurem osa raamatu esimesest peatükist kirjeldab Onegini kirevat elustiili Peterburis. Seevastu filmis kuvatakse publikule üsna lühike ülevaade kunagise Petrogradi elavast kõrgklassist ja õukonnaelust. On tõsi, et filmis kannab Jevgeni toretsevaid kostüüme ja kasutab hooplevat keelt, kuid sellega ei suudeta näidata, kuidas talle ei istu maaelu nii, et
ning filmi ei ole tavaliselt väga huvitav vaadata, kui sa lõpu kohe ära arvad. Aga tänu suurepärastele näitlejatele suudeti suhetel põhinev liin päästa ning linateosest ei jää tavalise Hollywood'i filmi muljet. ,,Reykjavik-Rotterdam" on vaatamata oma vigadele siiski väga hea film ning tõeline PÖFFi- pärl, mis on mõeldud nii noorematele kui ka vanematele põnevusfilmide huvilistele, kellele meeldivad kavalad peategelased ja napid pääsemised, kuid arvan, et seda linateost naudiksid kõik, kellele meeldib lihtne ja hoogne meelelahutus ning kerge huumor.
Varastatakse üksteise, saksa mõisnike, vaimude, kuradi ja Kristuse tagant. Et endal elu sees hoida, antakse hing kratile - puust ja rauast olendile, kes aitab peremehel rohkem varastada. Varastamine on muutunud ainsaks kinnisideeks ja külainimesed ise hingetuteks olenditeks, kes meenutavad üha rohkem kratte. Rasmus Rammo arvas filmist järgmist: „Suhtusin projekti esialgu küllaltki ükskõikselt, kuna ei suutnud sugugi aduda, kuidas "Rehepapist" kasvõi hüpoteetiliselt konkreetset linateost välja on võimalik võluda. Huvi tekkis alles siis, kui Kivirähk ise kultuurisaates "OP!" äsjavalminud filmile heakskiidu andis, kirjeldades seda kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu. See ta õigupoolest ongi, kuigi tõele au andes jääb romantika kogu mainitud groteski taustal mõnevõrra varju: domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus.“ Nõustun Rammoga, et filmis pigem domineerib negatiivsus mitte ilus armastus. Romantikat
Mina ise ei ole „Rehepappi“ läbi lugenud ning sellest tingitult oli mul väga keeruline aru saada filmi mõttest. Tegelased olid võõrad ning väga raske oli aru saada kes on kes ja mida teeb. Filmi algus oli juba segadust tekitav ja see arusaamatus ei kadunud ülejäänud filmi vältel ära. Rasmus Rammo kommenteeris filmi järgmiselt: „Suhtusin projekti esialgu küllaltki ükskõikselt, kuna ei suutnud sugugi aduda, kuidas "Rehepapist" kasvõi hüpoteetiliselt konkreetset linateost välja on võimalik võluda. Huvi tekkis alles siis, kui Kivirähk ise kultuurisaates "OP!" äsjavalminud filmile heakskiidu andis, kirjeldades seda kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu. See ta õigupoolest ongi, kuigi tõele au andes jääb romantika kogu mainitud groteski taustal mõnevõrra varju: domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus.“ Arvan samuti, et romantika žanrist jääb see film veidi eemale ja ma pigem arvaks, et tegu on
mille tõttu ilukirjandusteos erinebki dokumendist, ajalehest, õpikust vm. tarbetekstist, kus kujundlik väljendus on üldjuhul tavakeele tasemel. (Merilai, Saro, Annus, 2003) Ometigi leidus ka artiklites teataval määral mitmetähenduslikkust. Näiteks esitan ainult niisugused laused, milles kujundlikkus avaldub omadussõna abil: 1. ,,Olles jätkuks Leedus pesitseva Alexader Studio Groupi korraldatud kevadfestivalile, tõi vaatlusalune filmifoorum Tallinnale 18 uut linateost." 2. ,,Slavit slaav või lääge lääs." 3. ,,Tema sõnul pole värskelt leitud kangelase maine sugugi nii roosiline, kui kõik tema ümber arvavad." 4. ,,Kuid ühes väikeses juuksurisalongis meeleheitel koduperenaiste soenguid 23 sättiv Gerard Damiano laseb oma fantaasial lendu minna." Suurem osa kasutatud omadussõnadest on suhteliselt tavalised, neutraalsed, aga ühes
annaabi.ee 
