Mandariinid Zaza Urushadze 2013 aasta Eesti-Gruusia koostöös valminud mängufilm "Mandariinid" on esimene Eesti päritolu film, mis on nomineeritud parima mitteinglisekeelse filmina Kuldsele Gloobusele ja parima võõrkeelse filmina Oscarile. Olemuselt kujutab ta endast sõjavastast temaatikat, mis rõhutab üksikisiku olemust, tundeid ja mõtteid. Linateos toob esile vastaspoolte inimlikkuse, eestlaste suure südame ning sõjatandril elamise mured. Filmi idee autoriks on kaasprodutsent Artur Veeber. Sellele mõttele tuldi 2009. aastal, kui lavastaja Zaza Urushadze oli Tallinnas Gruusia filmide nädala raames oma filmi "Kolm maja" linastusel. Võtted toimusid 2012. aasta detsembri keskpaigast järgneva aasta jaanuari lõpuni, ühtekokku 32 päeva. Film monteeriti ja helindati Eestis. Seda toetati Euroopa Nõukogu fondist Eurimages 110 000 euroga, Eesti Kultuurkapitalist 22 000 euroga. Kokku läks film maksma 650...
Sageli väidetakse et raamat on parem kui film. Raamatu võlu seisneb just selles, et igaüks saab kujutleda peategelast isemoodi ning raamatu süzee on kordades mahukam. Samutli leidub filmifanaatikuid, keda paelub just filmi ootamatu lähenemine ja peategelaste elustamine. Raamat ja film võivad olla väga sarnased või hoopis väga erinevad. Kas Oscar Wilde ajatu klassika ,,Dorian Gray portree" sarnaneb või pigem erineb samanimelisest linateosest? Film ,,Dorian Gray portree" algas erinevalt raamatust hoopis sündmuste keskel. Seejärel jätkus Doriani lugu nii, nagu on Oscar Wilde seda kirja pannud. Juba esimesest hetkest oli köidetud pealtvaataja tähelepanu ning õhku jäi palju vastuseta küsimusi. Säärane lähenemine on väga iseloomulik linateostele, sest põnev ning kohati kaootiline algus paneb vaatajaid kaasa mõtlema ning garanteerib filmi menukuse. Filmis on muudetud ka peategelase välimust
seda trikki on meelelahutusmaailmas väga palju kasutatud ning see jätab kasutatud ja kulunud mulje. Selle lükke tõttu on osa filmist ettearvatav ning üllatusmomente jääb väheks tollel hetkel, kui vaatajad saavad teada parima sõbra valed, on tema kavatsused ja plaanid ette teada ning filmi ei ole tavaliselt väga huvitav vaadata, kui sa lõpu kohe ära arvad. Aga tänu suurepärastele näitlejatele suudeti suhetel põhinev liin päästa ning linateosest ei jää tavalise Hollywood'i filmi muljet. ,,Reykjavik-Rotterdam" on vaatamata oma vigadele siiski väga hea film ning tõeline PÖFFi- pärl, mis on mõeldud nii noorematele kui ka vanematele põnevusfilmide huvilistele, kellele meeldivad kavalad peategelased ja napid pääsemised, kuid arvan, et seda linateost naudiksid kõik, kellele meeldib lihtne ja hoogne meelelahutus ning kerge huumor.
tootjaks oli soome firma Theodor Lutsu Filmiproduktsioon, Suomi-Filmi. Kahjuks on säilinud vaid osa sellest teosest. Filmi kestvuseks on 47 minutit. Osatäitjaid oli filmis vaid 3. Ning filmiloojaid lausa 7. Filmi heliloojaks oli Georg Malmstén ja helirežisööriks Rafael Ylkänen. Esimest korda näidati seda Soome kinolinal, seejärel Rakveres ja siis kolmandana 09.nov.1932.a Pärnu kinos „Capitol“ Mina aga kirjutan Eesti filmiklassika surematust linateosest „Viimne reliikvia“ 2 VALITUD FILM „Viimne reliikvia“ (LISA1) on 1969 aastal valminud ajaloolis-romantiline seiklusfilm, mis oli loodud Grigori Kromanovi poolt, Eduard Bornhöhe romaani "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" ainetel. See ei ole sugugi mitte eesti kirjandusklassiku Eduard Bornhöhe ajaloolise jutustuse filmivariant
oli Saksamaalt Elvisega kaasa tulnud ja Gracelandi elama asunud ning kellega Elvis ametlikult ''käis''. Sellegipoolest nad abiellusid 1967. aasta 1. mail. Täpselt päeva pealt üheksa kuu pärast, 1968. aasta 1. veebruaril sündis neil tütar Lisa Marie. Sellleks ajaks oli filmide menu tunduvalt kahanemas ja ka Elvis oli neist tüdinenud. Ta oleks tahtunud osa võtta mõnest asjalikumast linateosest, kuid tema mänedžeril oli oma visioon, kus Elvis peab mängima ja millisena välja paistma. Elvis tahtis elavale publikule laulda ja ka mänedžer oli nõus, et muutused oleksid teretulnud, sest filmid ei toonud enam nii palju raha sisse. Nii nad otsustasidki, et teevad 1968. aasta jõuludeks telesõu, kus Elvis laulab mõned jõululaulud. Siiski läks see idee veidike teistmoodi kui plaanitud ja Elvis ei
Priscillale, kellega Elvis nüüd "ametlikult käis". Eriti häirivad olid arvukad naised, kellega Elvis ja "maffia" nii võtteplatsil kui erapidudel läbi käis. Sellegipoolest viis Priscilla kannatusterada lõpuks abieluni Elvisega. Täpselt päevapealt üheksa kuu pärast, 1968. aastal 1. veebruaril, sündis neil tütar Lisa Marie. Selleks ajaks oli filmide menu tunduvalt kahanemas ja ka Elvis ise oli neist surmani tüdinenud. Ta oleks tahtnud osa võtta mõnest asjalikumast linateosest, kuid "kolonelil" oli oma visioon, kus Elvis peab mängima ja millisena välja paistma. Elvis tahtis elavale publikule laulda ja ka "kolonel" oli nõus, et muutused oleksid teretulnud, sest filmid ei toonud enam nii metsikult sisse. Nii "kolonel" otsustaski, et teevad 1968. aasta jõuludeks telešõu, kus Elvis laulab mõned jõululaulud. Siiski läks väheke teisiti ja Elvis ei laulnud mitte mõned jõululaulud, vaid sellest sai viimasepeal rock-šõu
järel. Kuigi filmiga loodeti meelitada Eestisse just suuremal arvul turiste, oli selleks ajaks laiem avalikkuski hakanud filmi nägema kui vahendit oma kodumaa avastamiseks. Et Eesti- aineline dokumentaalfilm tõepoolest pälvis vaatajate tähelepanu, näitab „Kas tunned maad...“ pikk demonstreerimisaeg Tallinna kinos „Modern“: põhifilmina 7, üldse 11 päeva. Erinevalt o.-ü. „Estonia-Film“ linateosest oli Lutsu ülevaatefilmi sisse toodud ka mänguline osa. Filmi algus kujutas karistussalkade tegevust Eestis 1905. aastal. Aineks sellele oli Aino Kalda novell „Bernhard Riives“ – poollegendaarne lugu talumehest, kes ei lasknud end karistussalklastel peksta, vaid valis surmanuhtluse. Filmist „Kas tunned maad...“ on säilinud üle 500 m dokumentaalvõtteid, millel jäädvustatud põhjarannik, Narva-Jõesuu, Narva, Peipsi, Pärnu, Tallinn, kilde Saaremaalt ja
Eriti häirivad olid arvukad naised, kellega Elvis ja "maffia" nii võtteplatsil kui erapidudel läbi käis. Sellegipoolest viis Priscilla kannatusterada lõpuks abieluni Elvisega. Täpselt päevapealt üheksa kuu pärast, 1968. aastal 1. veebruaril, sündis neil tütar Lisa Marie. Selleks ajaks oli filmide menu tunduvalt kahanemas ja ka Elvis ise oli neist surmani tüdinenud. Ta oleks tahtnud osa võtta mõnest asjalikumast linateosest, kuid "kolonelil" oli oma visioon, kus Elvis peab mängima ja millisena välja paistma. Elvis tahtis elavale publikule laulda ja ka "kolonel" oli nõus, et muutused oleksid teretulnud, sest filmid ei toonud enam nii metsikult sisse. Nii "kolonel" otsustaski, et teevad 1968. aasta jõuludeks telesõu, kus Elvis laulab mõned jõululaulud. Siiski läks väheke teisiti ja Elvis ei laulnud mitte mõned jõululaulud, vaid sellest sai viimasepeal rock-sõu
annaabi.ee 
