Ta lootis saada Pariisi või kuskile uhkesse kohta aga sai hoopis Prantsusmaale kuskile külakolkasse , seal võtsid teda vastu pereisa Jean , pereema Marie , nende lapsed kes olid kaksikud Julie ja Fabienne ning koer Napoleon . Esimesel päeval ei pidanud ta midagi tegema , ta ainult pakkis oma asju lahti . Teisel päeval talle räägiti ta palgast , tööst ja tutvustati kõike lähemalt . Lilli pidi ju kõigiga hästi läbi saama kes temaga ühes majas koos elasid . Pereisa Jean tundus Lillile väga süpaatne . Lillile aga Marie ei meeldinud , sest ta valab kõik oma viha Lilli peale välja . Kaksikud ka ei olnud Lilli vastu toredaid , nad vaid vältisid teda nii kuidas sai . Lilli läks Prantusmaale ka selleks , et oma keeleoskust arendada . Ning ta soovis väga kursustele minna , kuigi pereema Marie ei olnud algul sellega nõus . Kursustel ta sai endale kaks uut sõpra Marek ja Amy . Nad said väga headeks sõpradeks
abikaasa Lilli tegemiste ümber, kes on aastate tagant jälle kodumaale tulnud, et kodulinnas kontsert anda. Näidendi alguses on õhkkond rahulolev ja ootusärev. Kogu linna kultuuriinimesed käivad tervitamas klaverikunstnikku. Õhkkonda toob pinget sisse Saalepi endine sõbranna Eeva Marland, kes omal ajal ei uskunud, et Leost võiks andekas klaverimängija saada. Näidendi edenedes saame teada, et kuulus Leo Saalep ei ole enda senise eluga rahul see on olnud üks suur piitsutamine ja Lillile meele järgi olemine. Kohtudes Eevaga tema kodus, saab Leo Saalep aru, millest ta on ilma jäänud ja puudust tundnud. Ning sealsamas võtab ta vastu otsuse, et ta ei taha enam suurde maailma tagasi minna. Kodulinna kontsert tundub küll õnnestuvat tavalise kuulaja jaoks, kuid targemad inimesed saavad aru, et Saalepi mängus ei ole midagi erilist. Lõpuks tunnistab vihahoos ka hüljatud Lilli, et senine kuulsus oli vaid ostetud.
et ta mõtles seda tõsiselt. Kujutelma Saalepite õnnelikust abielust purustas aga Lilli hilisem ülestunnistus kõigest halvast, mida ta eales Leole teinud oli- kõik need kinnimakstud suurustavad arvustused ajalehtedes, lavale visatud lillekimbud peale kontserti, klaköörid ja lakkamatu mehe kiitmine. Kusagilt aegade hämarusest meenub tsitaat :"Kui armastad, siis ei valeta". Raamatut lugedes oleksin nii väga tahtnud Lillile öelda, et mõelgu, milliseid tagajärgi tema salatsemine hiljem tuua võib. Kuidas peaks Leo kogu oma maailma kokkuvarisemisele reageerima? Lihtsalt naeratades selja pöörama ja minema jalutama, sisendades endale, et juhtunu oli kõigest unenägu? Varjude eest ei saa ju lõputult põgeneda mingi aeg saavad nad oma ohvri niikuinii kätte ja siis juba halastust ei ole. Leo lugu lõppes tema jaoks psühholoogilise traumaga ja ,,narri kuljustega", mis olid märk tema hulluks minemisest.
kõvakäelise juhtimisega respekti, mida võinuks kadestada ka enamik meessoost maffiabosse. Angela abiellus, sünnitas seitse last ning juhtis kindlakäeliselt äritegevust. Mees lasi tal kõike otsustada, sest naine tegi temast kõike paremini. Kõige paremini suutis Angela korraldada uimastiäri. Ta pani käima heroiinikaubanduse Palermo ja Napoli vahel, mis andis tööd kogu perekonnale, sealhulgas ka tütrele Rosettale, pojanaisele Vincenzale ja viimase imeilusale tütrele Lillile. Naised istusid elutoas ning lobisesid kleitide- kingade ostmisest, tellisid neid telefonitsi, leppisid kokku proove õmbleja juures - tegelikult määrati kohtumisi narkodiileritega, valiti välja uimasteid, kontrolliti kraami kvaliteti. 70-aastaseks saanuna oli Angela ehk nagu teda tunti - vanaema Heroiin - haaranud kuritegelikku ärisse oma suurpere kolm põlvkonda. 1982. aastal ta siiski vahistati ning mõisteti esimese Itaalia naisena süüdi uimastikaubanduses
Võib-olla oli midagi säärast ka Lilli Suburgiga?Milline muide oli tema ilu-kirjandus-kangelannade hääl? Aino Undla-Põldmäe mainib Lilli ema kaunidust ja nobedust, aga ka tema praktilist, tervet mõistust, kuid ta ei maini sõnagagi Lilli enda ilu. Autobiograafilisest ilukirjandusest on ta välja noppinud õrna ja närvilise lapse. Massu mõisahärra, endise koduõpetaja, kõrgesti haritud Georg Bolzi (kelle vabameelne salong ja eravestlused oli Lillile aken Euroopasse) poja meenutuses (1930ndaist) oli Lilli meeldejääv, pikk kõhn kuju, rätik ümber pea, punase kiviga sõrmus sõrmes. Jakobsoni hinnanguist mainib Undla-Põldmäe Lilli vooruste vaimust rikutust. Kuid toob ära ka Jakobsoni rõõmu hingesugulase-inimesega tutvumise üle. Nii nagu Lilli Suburgiga seoses ei räägita enim ja esmajärjekorras ilust, ei põhitähtsusta ka Lilli Suburg Lindas ilu! Ta mainib küll ilu mitmel pool, nt rubriikides Mõndasugust ja Mõttesalmides
jälle kodumaale tulnud, et kodulinnas kontsert anda. Näidendi alguses on õhkkond rahulolev ja ootusärev. Kogu linna kultuuriinimesed käivad tervitamas klaverikunstnikku. Õhkkonda toob pinget sisse Saalepi endine sõbranna Eeva Marland, kes omal ajal ei uskunud, et Leost võiks andekas klaverimängija saada. Näidendi edenedes saame teada, et kuulus Leo Saalep ei ole enda senise eluga rahul see on olnud üks suur piitsutamine ja Lillile meele järgi olemine. Kohtudes Eevaga tema kodus, saab Leo Saalep aru, millest ta on ilma jäänud ja puudust tundnud. Ning sealsamas võtab ta vastu otsuse, et ta ei taha enam suurde maailma tagasi minna..Kodulinna kontsert tundub küll õnnestuvat tavalise kuulaja jaoks, kuid targemad inimesed saavad aru, et Saalepi mängus ei ole midagi erilist. Lõpuks tunnistab vihahoos ka hüljatud Lilli, et senine kuulsus oli vaid ostetud. Ei olnud seda imet välismaal tabatud ega juhtunud seda ka siin
annaabi.ee 
