needus hakkas esmakordselt huvitama teadlasi terve rea ebatavaliste surmajuhtumite tõttu pärast tema hauakambri leidmist. (vaarao Tutanhamoni troon) Müstilised imed püramiidides Püramiidide saladustest ei räägita ainuüksi legende. Lahendamata saladusi jätkub tänaseni. Kui 1922. aastal avati vaarao Tutanhamoni hauakamber, leiti tema sarkofaagist lillevanikuid, milles lilled olid 3300 aastat säilitanud oma loomuliku kuju ja värvuse. Määrata sai tollal Niiluse kallastel kasvanud taimede õitsemise aja järgi ka kuu, millal vaarao suri. Imesid on teisigi. Nii on püramiidis nädalase hoidmise järel nürid, kasutatud ziletiterad muutunud uuesti teravaks. On täheldatud, et Cheopsi püramiidi alalistel külalistel on möödunud astmahaigus, paranenud põskkoopa põletik jt. haigused. Mitmete taimede seemnete idanevus tõuseb
Papeete kesklinna andis siit oma paar kilomeetrit vantsida. Vaikne, puhas, enamasti ühekorruseline väikelinn pakkus vähe vaatamisväärset, millise pilguga seda ka ei vaata. Tavalised kauplused, baarid, kohvikud, villad lilleaedade keskel, moodne postkontor. Olid küll ka tahitilased, olid tahitilannad. Motorolleril vuras mööda kirjus seelikus näitsik, uhke ronkmust juuksepahmakas tuules lehvimas. Vana tahitilanna müütas tänavanurgal lillevanikuid, pakkudes neid harvadele möödujaile, kaubitsejate tellitud naeratus tõmmul näol. Ka kohvi täiesti euroopalikus kohvikus pakkus polüneesia päritoluga neiu. Aga need võinuks ka mitte olla, üldmuljet Papeetest see suurt poleks muutnud. Niikuinii ei tunneta siin Polüneesiat. On maalilised vaated, vahest liigagi maalilised, et hingelähedaseks saada. On suured kirevad lilled, nagu liigagi kirevad, liigagi suured. On palmid, on ookean ümberringi, aga juba
tantsides, muusika taktis.15 Pärast söömist algas pidulikel koosviibimistel jooming. Kreeka eeskujul joodi lahjendatud veini, mida vürtsitati pipraga või aromaatsete roosilehtedega. Puhta veini joomist peeti ebasündsaks, kuna leiti, et see viitab alkoholismile. Külaliste hulgast valitud joomameister jagas lahjendatud veini pika kulbiga. Tema määras ka peekrite arvu. (Näiteks Caesari terviseks tuli tühjendada 6 peekrit, sest Caesari nimes oli 6 tähte.) Joojatele pandi kaela lillevanikuid ja nad puistati üle lõhnavate õitega.16 Roomlaste põhiliseks riietusesemeks oli lihtne särgitaoline tuunika. Selle peale mähiti villasest kangast tooga. Tooga oli vaba kodaniku tunnusmärk. Täisealiseks saanud noorukile kingiti valge tooga, mis pidi sümboliseerima tema vastuvõtmist Rooma kodanike hulka. Tooga ahendas liigutusi, kuid andis kõnnakule piduliku rühi. Tooga selgapanek nõudis teise
inimest ning tundma õppida tema olemust, tema kohustusi ja tema otstarvet. Kõik need imed on paari põlvkonna jooksul taas teoks saanud. Vaimul on omad vajadused nii nagu kehalgi. Viimased moodustavad ühiskonna alused, esimesed on talle kaunistuseks. Samal ajal kui valitsused ja seadused kindlustavad elanikele julgeoleku ja heaolu, laotavad teadused, kirjandus ja kunstid, mis polegi nii vägivaldsed, kuid on võib-olla võimsamadki, lillevanikuid raudahelatele, millega inimesed kokku on köidetud. On ju need kaunid kuid kasutud vajadused, millele inimesed järele annavad, samas ka ahelad, millega nad end köidavad. Nii lämmatavad teadused ja kunstid neis selle algse vabaduse tunde, milleks nad näivad olevat sündinud, panevad inimesi oma orjapõlve armastama ja teevad neist nii-öelda tsiviliseeritud rahvad. Teadustele ja kunstidele võlgnete selle peene ja rafineeritud maitse, millega te kiitlete;
Nende pilge kuulus pigemini teistele inimestele. Pühakud olid ta sõbrad ja õnnistasid teda, koletised olid samuti ta sõbrad ja hoidsid teda. Sellepärast puistas ta neile kaua oma südant. Nii möödusid vahel terved tunnid mõne kuju ees kükitades ja üksinduses temaga kõneldes. Kui siis mõni peale juhtus, põgenes ta nagu armastaja, keda serenaadilt tabatakse. Kirik polnud talle ainult seltskonnaks, vaid ka maailmaks, kogu looduseks. Ta ei kujutlenud teisi lillevanikuid kui vaid alatiõitsvaid värvilisi aknaid, muud varjulist kohta kui vaid kivist lehestiku oma, mis saksi kapiteelide lindudega puhmastikust vastu kahardus, teisi mägesid kui vaid katedraali hiiglatorne, muud ookeani kui vaid Pariisi, mis nende jalamil kohises. Mida ta aga üle kõige oma koduses kirikus armastas, mis äratasid ta hinge ja lasksid laiali ajada ta viletsaid tiibu, mida ta muidu nii abitult oma kitsas urus koos hoidis, ja need, mis
annaabi.ee 
