Algul väljastasid nad nädalast ajalehte, The West Side News, aasta hiljem aga muutsid selle ümber igapäevaseks ajaleheks, The Evening Item, aga see ilmus ainult neli kuud. Hiljem tegelesid ainult reklaamprindiga. Kapitaliseerudes riikliku jalgratta maanial avasid vennad jalgrattaparanduse ning müügipoe 1892. aastal (Wright Cycle Company) ja hakkasid tooma täiesti oma brändi. 1890. aastate algul või keskpaigas nägid nad ajalehe artikleid dramaatilisest purilennust Otto Lilienthali poolt Saksamaal. Aasta 1896 tõi kaasa kolm olulist lennundussündmust. Maikuus lennutas Samuel Langley edukalt mehitamata aurul põhinevat mudellennukit. Suvel tõi Octave Chanute kokku mitu meest kes testisid erinevaid tüüpe purilennukeid. Augustis suri Lilienthal oma purilennuki languse tõttu. Need sündmused talletusid vendade teadvusesse. 1899. aasta mais kirjutas Wilbur Smithsonian Institutionile kirja, paludes teavet ja väljaandeid lennunduse kohta. Olles innustunud nendest
O. Lilienthal täitis igapäevaselt oma päevikut, märkides üles kõik uuendused, mis olid tema purilennukitega seotud. Samuti tegi ta fotosid oma lennukist ja see ongi üks peamisi põhjuseid, mis ta väga tuntud oma töö poolest on. Tema on ka ühe idee promootor (Jumping before you fly), mis tähendas seda, et insenerid peaksid järele katsetama ise ning proovima tegelikkuses läbi kõik olukorrad, mitte lihtsalt paberile lennumasina kavand joonistada. Peale Lilienthali surma sai põhiliseks leiutajaks Octave Chanute, kes jagas Lilienthaliga sarnast mõttemaailma. Ta dokumenteeris oma tööd sarnaselt Lilienthalile, märkides üles viimsegi pisidetaili. Chenute oli vägagi huvitatud lennuki aerodünaamilise ebastabiilsuse lahendamises, süvenedes sellesse täie tõsidusega ja kasutades Lilienthali materjale. Peamiseks probleemiks oli lennumasina pikutine ebastabiilsus, mis muutis lennuki kohati väga juhitamatuks
majapidamisinstrumente ja mänguasju Wrightide koju. Kui Orville armastas mingi probleemi detailseid mehhanisme, siis Wilbur vaatles kõige juures suurt pilti. Vendade edukat koostööd võib näha näiteks trükipressi tegemises vana kaariku osadest. Orville leiutas ka iseõlitava rattarummi. Kuid alles peale kuulsa Saksa inseneri surma 1896. aastal asusid vennad oma suurima saavutuse teele. Sel hetkel sattus Wilbur Otto Lilienthali, mehe, kes tegi üle 2000 õnnestunud lennu rippuva purilennukiga, palju avaldatud töödele. Innustatult hakkas Wilbur lugema kõiki artikleid, mida ta lendamise kohta leidis. Kolm aastat hiljem oli ta vastuse välja mõelnud peamisele probleemile, mis takistas inimesel lendamast kuidas kontrollida lennumasinat siis, kui ta juba kord õhus on? Vastus peitus lennuki tegutsemises kolmel liikumise teljel. Peagi aga peale mitmeid katsetusi oli midagi ikkagi valesti
parun Franc von Zach, kes alustas otsinguid 1787. Ta piiras otsingupiirkonna sodiaagiga ning koostas endale sodiaagitähtede kataloogi, mis oli järjestatud otsetõusu järgi. Ta lootis edu saavutada metoodilise otsinguga, mis aga siiski ei andnud tulemusi. Sügisel 1799 külastas ta astronoome Bremenis, Celles ja Lilihentalis, et innustada astronoome uue planeedi otsinguil koostööd tegema. 21. septembril 1800 kohtusid Lilenthalis kuus meest: von Zach ise, Lilienthali ülemlinnapea Johann, kelle maailmakuulsas instrumentide kollektsioonis oli Herscheli 27-jalase fookusepikkusega reflektor, Bremeni arst Heinrich Wilhelm Matthias Olbers, kes oli Schröteri pikaajaline kaastööline, viimase teenistuses olev Karl LudwigHarding, kes hiljem avastas kolmanda asteroidi, vanahärra Ferdinand Ende. Nad otsustasid, et isegi kuuest vaatlejast jääb väheks ning koostasid nimekirja 24 valitud astronoomist üle Euroopa
ajaleht mida Dunbar lühikest aega ka toimetas. Vendade Wrightide jalgrattaäri, mis alustas 1895. Kapitaliseerudes riikliku jalgratta maanial avasid vennad jalgrattaparanduse ning müügipoe 1892. aastal (the Wright Cycle Exchange, ning hiljem Wright Cycle Company) ja alustasid oma enda kaubamärgi tootmist 1896. aastal. 1890. aastate algul või keskpaigas nägid nad ajalehe või ajakirja artikleid ja oletatavasti ka pilte dramaatilisest purilennust Otto Lilienthali poolt Saksamaal. Aasta 1896 tõi kaasa kolm olulist lennundussündmust. Maikuus lennutas, Smithsonian Institutionsi sekretär, Samuel Langley edukalt mehitamata aurul põhinevat mudellennukit. Suvel tõi, Chicago insener ja lennundusametnik, Octave Chanute kokku mitu meest kes testisid erinevaid tüüpe purilennukeid üle liivaluidete Michigani järve kaldal. Augustis suri Lilienthal oma purilennuki languse tõttu. Need sündmused talletusid vendade teadvusesse. 1899. aasta mais
töötanud parun Franz Xaver von Zach, kes alustas otsinguid 1787. Ta piiras otsingupiirkonna sodiaagiga ning koostas endale sodiaagitähtede kataloogi, mis oli järjestatud otsetõusu järgi. Ta lootis edu saavutada metoodilise otsinguga, mis aga siiski ei andnud tulemusi. Sügisel 1799 külastas ta astronoome Bremenis, Celles ja Lilienthalis, et innustada astronoome uue planeedi otsinguil koostööd tegema. 21. septembril 1800 kohtusid Lilenthalis kuus meest: von Zach ise, Lilienthali ülemlinnapea, kelle maailmakuulsas instrumentide kollektsioonis oli Herscheli 27-jalase fookusepikkusega reflektor, Bremeni arst Heinrich Wilhelm Matthias Olbers, kes oli Schröteri pikaajaline kaastööline, viimase teenistuses olev Karl Ludwig Harding, kes hiljem avastas kolmanda asteroidi, vanahärra Ferdinand Adolf von Ende. Nad otsustasid, et isegi kuuest vaatlejast jääb väheks, ning koostasid nimekirja 24 valitud astronoomist üle Euroopa. Uurimisrühma
annaabi.ee 
