4), millel kasvab mitmesuguseid puistuid nõmmemetsadest kuni rabastuvate metsadeni. Hiiu ja Kassari saare muldkattes hõlmavad kõige suurema ala (43,6%) gleimullad, mis on kujunenud merelistel liivadel. Need on suuremalt jaoltsoostuvate metsade ja rohumaade mullad. Omaette on eristatud leede-gleimullad (LG) mida on 12,6%-l vaadeldavast alast. Neil kasvavad enamasti rabastuvad metsad. Nõmme-ja palumännikud on iseloomulikud l leede-(L) ja leetunud(Lk, kokku 10,8%) muldadele. Savise ja liivsavise lõimisega ( vastavalt 4,5 ja 7,1%) gleimuldadele kasvavad enamasti mosaiikse alustaimestuga ürgmetsailmelised segapuistud. Roostike all on 680 ha e ligikaudu 0,7%. Uhutud moreenitasandikel ja karbonaatsetel rannasetetel kujunenud rähk-,klibu-, leetjad ja leostunud muldi on vaid 5,4%. Kaugseire andmeil hõlmavad Hiiumaa maastikurajooni metsased alad 71,5% territooriumist. Hiiumaa keskonnaatlase (2) andmeil aastast 2000 on metsade
punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7-25%) ja vilke (1-10%). Pinnakatte moodustavad Võrtsjärve piirkonnas väga mitmekesise geneesi ja koostisega materjalid. Suurema osa piirkonna pinnakattest moodustab moreen. Enamasti on tegemist punakaspruuni saviliivase või liivsavise moreeniga, mis on üsna kivine ja karbonaadirikas ning see lasub enamasti otse devoni setetel ning selle paksus varieerub üsna suurtes piirides (Raukas, Tavast 1995). Järve ääres ja ka kaugemal leidub mitmel pool madalamatel aladel soosetteid, mis on peamiselt madalsooturvas, järvest kaugemal on ka siirdesoo- ja rabaturvast. Järvest lõunas esineb mitmel pool jääjärvede setteid, mõnel pool ka järvesetteid, need koosnevad peamiselt mitmesuguse terasuurusega liivadest ning ka savidest
punakaspruun moreen. Kuna magma- ja moondekivimid on karbonaatkividest kulumisele ja murenemisele vastupidavamad, siis Devoni avamuse moreenid on Põhja-Eesti hallidest moreenidest magma- ja moondekivimite rikkamad. Karbonaatkivimite hulk suureneb neis taas alles vabariigi kaguosas, kus moreeni koostist mõjustavad juba Ülem-Devoni heledavärvuselised dolokivid. Viimaste mõjul on moreeni värvus siin heledam.Moreenist koosnevaks kuhjeliseks pinnavormiks on liivsavise või saviliivase pinnakattega moreentasandik. Moreentasandike pind on enamasti lainjas, kusjuures suhtelised kõrgused nende piires ulatuvad harva üle 10 meetriMoreentasandike lainjalt pinnalt kerkib kohati madalaid (alla 10 m) lamedanõlvalisi moreenkünkaid. Neid esineb nii üksikult kui ka küngastikena. Kui künkaid on koos palju, kõneldakse künklikust moreenmaastikust.Vallilaadseteks või seljakulisteks moreenist koosnevateks jääkuhjevormideks on otsamoreenid
kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7- 25%) ja vilke (1-10%). Pinnakatte moodustavad Võrtsjärve piirkonnas väga mitmekesise geneesi ja koostisega materjalid. Suurema osa piirkonna pinnakattest moodustab moreen. Enamasti on tegemist punakaspruuni saviliivase või liivsavise moreeniga, mis on üsna kivine ja karbonaadirikas ning see lasub enamasti otse devoni setetel ning selle paksus varieerub üsna suurtes piirides. Järve ääres ja ka kaugemal leidub mitmel pool madalamatel aladel soosetteid, mis on peamiselt madalsooturvas, järvest kaugemal on ka siirdesoo- ja rabaturvast. Järvest lõunas esineb mitmel pool jääjärvede setteid, mõnel pool ka järvesetteid, need koosnevad peamiselt mitmesuguse terasuurusega liivadest ning ka savidest.
annaabi.ee 
