Soomlaste abiga hakati aastal 1930 välja andma esimest liivikeelset ajalehte Lvli. Eesti, Soome ja Ungari hõimuliikumise ning ka Läti Vabariigi toetusel valmis 1939. aastal liivi rahvamaja. Rahvamajal on kultuurielus oluline koht, seda peetakse soome-ugri rahvaste hõimuliikumise materialiseerunud sümboliks. Nõukogude võimu kehtestamine Lätis 1940. aastal muutis olematuks kõik saavutused. Likvideeriti Liivlaste Liit, suleti rahvamaja. Liivlastelt võeti võimalus ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks. Alles 1972. aastal õnnestus asutada kaks laulukoori - Lvlist Riias ja Kndla Ventspilsis - millest said põhilised liivi kultuuri kandjad Lätis. 1988. aastal saabus rahvuslik ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati organisatsiooni Liivlaste Liit tegevus, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis taasalustati liivi keele õpetamisega
ka Lähis-Idas toimunud ristisõdades. 1199. a. sai piiskopiks noor, energiline ja kaval Albert. Tema ajal pandi alus Riia linnale, mis sai ristisõdijate keskuseks Baltimaades. Alberti heakskiidul loodi 1202. a. ordu Kristuse sõjateenistuse vennad e. Mõõgavendade ordu vennad, selle nimetus tuleneb nende ülekuuest, millel oli kujutatud mõõka ja risti. Peaaegu igal aastal purjetas Albert Saksamaale lisa tooma. Et sõjalist jõudu suurendada, läänistas ta ristirüütlitele liivlastelt ja lätlastelt alistatud maid, samuti hakkas nõudma ristitud liivlastelt ja lätlastele sõjakäikudes osalemist. Mõna aastaga alistati Väina ning Koiva jõe ümbruse liivlased ning lätlased. Võidetud maa nimetas Albert neitsi Maarja järgi Maarjamaaks. Ristisõdijate edule aitas kaasa ka mõnede Läti ja Liivi ülikute kergekäeline üleminek vaenlase poolele. Sõjameeste varandus pandi kiriku kaitse ala ning neile tõotati, et ristisõjas hukkunud saavad otse paradiisi.
jumalatelt, kas on õige nende uute preestrite kuulutus vastu võtta või mitte. Vastuse pidi andma “valge saatusehobuse” jalg. Ajaloolise tähtsusega otsus olenes sellest, kumma jala hobune esmalt üle palgi tõstab. Liisk langes ristiusu kasuks. Lätlased nõustusid sellega ja ei taganenud oma otsusest enam kordagi. Henrik paneb kirja: „Nimelt olid lätlased enne usu vastuvõtmist alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja eestlastelt, mistõttu nad seda enam rõõmutsesid preestrite tuleku üle.“ 1208. aastaks jõudsid lätlased juba mitmed ristiusu kirikud ehitada ja ka Henriku Talava preestriks nimetada. Muistne vabadusvõitlus Taanlaste 1206. aasta retk Saaremaale Kuigi Henriku kroonikal põhineva Riia misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas võitlus eestlastega 1208. aastal, siis mõnikord on muistse vabadusvõitluse
sajandil ajuti rahvaliikumiseks. Koguti muinasjutte, muistendeid, vanasõnu, mõistatusi ja pandi kirja ja talletati 1831. aastal asutatud Soome Kirjanduse Seltsi arhiividesse. Praegu on SKS-i arhiivides u 2 500 000 üleskirjutust. Suurem osa kalevalamõõdulistest runodest. Kalevalamõõt, runoviis ja runode esitamine Kalevalamõõt on anakronistlik nimetus vanale soome värsimõõdule. Sellemõõdulist runo on leitud läänepoolsetelt läänemeresoome rahvastelt- eestlastelt, liivlastelt, vadjalastelt, soomlastelt ja läänekarjalastelt, kuid mitte neist ida pool asuvatelt vepslastelt ja idakarjalastelt ja laplastelt. Kalevalamõõt on neljajalaline trohheus. Esimene värsijalg suhteliselt vaba (2-4 silpi), järgmistes on sõna pearõhulise silbi asend määratud. Kui pearõhuline silp on pikk, siis see peab asetsema värsijala tõusus, kui lühike, siis languses. Värsid kahte peatüüpi: dipoodilised trohheilised värsid, mida katkestab tsesuur ja nn
Usuti, et nii toimida on kariloomadele kasulik sünnib palju tähnilisi tallekesi ja kirjusid vasikaid. Lõuna-Eestis mäletati veel saja aasta eest, et kodusid külastavatele hingedele tuli saun kütta, saunaviht ja soe vesigi lavale valmis panna. Komme ise aga on nii vana, et pidime olema siis veel rahvaks kujunemata, segi balti hõimudega samasugune on olnud hingede vastuvõtt Lätis. Saunakütmisest hingedele on teateid soomlastelt, karjalastelt ja liivlastelt ning kaugemateltki keelesugulastelt. Hingedele on toitu pandud kõrvalisse kohta, enamasti tarepealsele. Lätlastel on hingedele toidu panemise päevaks olnud simunapäev (28. okt.), eestlastel mingi nädalapäev, näiteks neljapäev mitme nädala jooksul. Oodatavaid kutsuti nimepidi toite maitsma, vabandati, et paremat pole pakkuda, ja kui hingesid jälle ära saadeti, pöörduti nende otsekui elavate poole, et nad ka edaspidi
annaabi.ee 
