sümboliseerib rohelist metsa, valget liiva ja sinist merd. Hetkel liivi keelt emakeelena enam keegi ei kõnele. Liivi keelt räägib veel umbes 20 inimest Lätis ja seda teise keelena. Kokku on registreesinud ennast liivlaseks ametliku Läti statistika järgi 200 inimest. 1991. aastal kuulutati liivlased Lätimaa põlisrahvaks. (2) Keele omapära Liivi keelt on kõneletud kahes kohas: Liivi lahest ida ja lääne pool. Idapoolseid nimetati Salatsi liivlasteks ja läänepoolseid Kuramaa liivlasteks. 19. sajandil hääbus Salatsi liivlaste keel, kuid Kuramaal on see veel alles. Idapoolset keelt jaotatakse idamurdeks ja läänemurdeks. Kirjakeeleks on kujunenud idamurra ning seda õpetatakse ka ülikoolides. Liivi keele tähestikus on 45 tähte ning s koosneb nii eesti kui ka läti tähestikust. Samuti on liivi tähestikus tähti, mida pole eesti ega läti kirjakeeles, näiteks Ä (pikk Ä) ja Ȭ (pikk Õ). (1)
tänu tihedale asustusele Liivi rannas õnnestus säilitada liivikeelne keskkond. Siiski hakkasid liivlased vähehaaval mujale kolima. II Maailmasõja järel elas rannakülades veel 800 liivlast. Pärast Nõukogude Liidu poolt kehtestatud piiritsooni-reziimi oli suurem osa liivlasi sunnitud aga tööd otsides rannast lahkuma. Inimesi, kes on liivi päritolu ja seda keelt oma emakeeleks peavad, on suhteliselt vähe. Kokku on liivi keele kõnelajaid 40 ringis. Neid, kes ennast liivlasteks peavad, on kusagil 230 ja enamik neist elab Riias ja Ventspilsis. Inimesed, kes on hiljem liivi keele selgeks õppinud, on umbes 100 . Esimene liivikeelne tekst avaldati 1789 a. , milleks oli ,,Meie isa palve". 1861. aastal valmis esimene liivikeelne sõnaraamat ja grammatika. 1863. aastal trükiti Londonis esimesed liivikeelsed raamatud. Seda peetakse liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks. Liivlaste kultuuriliseks õitsenguperioodiks oli 1920 1940
pidada liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks. Kui räägitakse liivi keelest, mõeldakse selle all tavaliselt Kuramaa rannakülade liivlaste keelt. Ka liivi kirjakeel on loodud Kuramaa randlaste, eesti vanemas kõnepruugis kurelaste või kuralaste keeletava põhjal. Aimu ajaloolise Liivimaa liivi keelest annab Põhja-Lätis Salatsi jõe ümbruskonnas kõneldud liivi keel, mille näiteid on talletatud XVIIXIX sajandini. Salatsiliivlased kutsusid ise ennast liivlasteks ja oma keelt liivi keeleks, vanadest ülestähendustest tuleb esile nende liivi identiteet. Need liivi muinasmaakonna Metsepole ehk Metsapoole asukate järglased olid ainsad Henriku Liivimaa kroonikast tuntud muistse liivi kultuuri edasikandjad, kelle kohta on andmeid viimastest sajanditest. Salatsi kandi ja Kuramaa liivi keele vahekord on sarnane põhja- ja lõunaeesti omaga või on see erinevus mõnevõrra väiksemgi. Salatsi- ja kuraliivis on olnud hulganisti ühist sõnavara ja
6. sajandil Ingerisse läinud inimestest. Ingerist on avastatud eesti tüüpi matmispaiku. Siiski juba üsna varakult muutusid matmistavad slaavipärasteks. 2.4 Liivlased Liivlased (liivi lvlizt, läti lvi, lbiesi) on rahvas ajaloolise asualaga tänapäeva Läti Põhja-Kuramaal ja Lääne-Vidzemes ning Edela-Eestis. Liivlasi on määratletud kui liivi keelt emakeelena kõnelejaid, liivikeelsete vanemate järeltulijaid, liivi identiteediga inimesi, ajaloolistes allikates liivlasteks nimetatud inimesi või teatud arheoloogiliste kultuuride esindajaid. 2011. aasta seisuga oli Lätis end liivlaseks pidavaid inimesi 250, viimane liivi keelt emakeelena kõneleja suri aga 2013. aastal Kanadas. Taasiseseisvunud Läti riik võttis omale seadusliku kohustuse liivi kultuuri kaitsta ja edendada, mida ta täielikult täita pole suutnud. Riigipoolsed olulisemad sammud liivi kultuuri heaks on olnud Kuramaa rannikule kultuurilis-ajaloolise ala "Liivi rand"
Latgales oli väga vähe kihelkondi. S-Ls on küllaltki palju vrd Lätiga. See seotud ka sellega, kuidas usk inimesteni jõudis. Nimed ajas muutunud. Hakati nimetama pühakute järgi (kiriku pühaku). Nt Jaani, Madise jne. Seejuures pole kihelkond kokku langev poliitilise jaotusega. Kirikute rajamine aga võimupoliitika osa 13saj, siis kirik omamoodi kindlus ja kirik seotud võimuga. Administratiivjaotust Eesti-Läti vahel polnud, kõnepruugis aga jagati keele alusel eestlasteks, liivlasteks ja lätlasteks. Vana-Liivimaa koosneb mitmetest iseseisvatest riikidest. Pärast 14saj keskapika kui Ordu sai Taani alad jagunes nii: Saksa ordu 67k, Riia ppk 18k, Tartu 19,6k, S-L 7,6k, Kuramaa 4,5k (km2) Piiskopkondadel teha vahet, kus piiskopil vaimulik võim – diötsees ja kus ka ilmalik – stift (stiftung – sihtasutus, st piiskopi kui kapiitli institutsioon) S-L diötseesi kuulus kohalik stift. Tartu omas Tartu pk stift. Kuivõrd suutsid piiskopid vaimulikku võimu hoida
annaabi.ee 
