keerulisemate silbistruktuuride puhul. Kui segment on sonoorne, tõuseb sonoorsus tuuma suunas ja langeb kooda suunas. Näiteks salk on hea silp, aga lehm ei ole (võib hääldada nii lehm kui ka leh.m) Mida sonoorsem on häälik, seda rohkem soovib ta olla mooraga seotud. Näiteks poolvokaale (j, w) defineeritakse kui mooraga sidumata vokaale. Helitu klusiil (k, p, t) > heliline klusiil > helitu frikatiiv (s, f, h) > heliline frikatiiv (z, v) > nasaal (n, m) > liikvida (l, r) > kõrge vokaal (i, u) > keskkõrge vokaal (e, o) > madal vokaal (a) 6. Rõhusüsteemid (parameetrid, jalgade tüübid) Parameetrid: · Dominantne paremal/vasakul kas jala 1. või 2. silp on rõhuline. · Seotud/sidumata Seotud = pearõhk on sõna algusest või lõpust lugedes mingil kindlal kaugusel, nt 1. või 2. silbil. Kaasrõhud on ka kindlate intervallide järel.
Mitmete sõnade puhul on lubatud nii laadivahelduslik kui ka astmevahelduseta muutmine, nt kubu : kubu/koo, hälbima : hälvin/hälbin. D 1) d kadu lühikese vokaali järel, nt ladu : lao; diftongi järel, nt kiud : kiu; pika vokaali + helilise konsonandi järel, nt keerd : keeru, keeld : keelu. 2) d : j, nt pada : paja, koda : koja, sõda : sõja; 3) d assimileerub nii liikvida (sulahäälik = heliline konsonant l, r) kui ka nasaali järel, nt korrata : kordan, sünd : sünni. G 1) g kadu, nt lühikese vokaaliga sõnades siga, taguma; pika vokaali järel lõõg, roog, saag, diftongi järel laug, liikvida kõrval halg, sõlg, võlg, sõrg, karglema, hiilgama. 2) g : j, kui esimene silp lühike ees- või keskvokaalne + heliline konsonant, nt selg, telg, nälg, hüljes [Eesvokaalid: i, ü, e, ö; keskvokaalid õ, ä] sälg : sälu, mitte sälju
Frikatiiv ehk hõõrd- ehk ahtushäälik Friktsioon ehk hõõrdumine - Lateraalfrikatiiv ehk külghõõrdhäälik Võivad tekkida konsonandi lähedal, kui keele külgedele tekib ahtus ja õhuvoolus tekivad turbulents ja hõõrdumine. - Sibilant ehk sisihäälik Sibilandid on tugevama müraga tekitatud kui lateraalfrikatiividel, mistõttu võidakse öelda viimaste kohta ka mittesibilandid. Afrikaat Liikvida ehk sulahäälik - Lateraal ehk külghäälik - Tremulant ehk värihäälik Õhuväljapääsu takistusaste on vahelduv. Seal vaheldub sulg-ahtus-sulg-ahtus. Vahel on ahtus nii lai, et võib kuulda vokaalset osa. Keeletipp võib väriseda, näiteks eesti r- hääliku puhul. Tap ehk klopsuhäälik ja flap ehk puutehäälik Tapi puhul keel puudutab kergelt suulage. Flapi puhul toimub liikuv suulae puudutus. Poolvokaal
anDa ja tunDa II vältes; NA näi ‘nägi’ ja tei ‘tegi’ kõrval vormid näGis ja teGis; möönev kv ka keeldkõnes, nt ärDen anDa ‘sa ei oleks pidanud andma’; deminutiivsufiksiga soovkõne vormid, nt annakkest ‘palun anna’; Idarühm Helme, Tarvastu murrak. Sarnasused Võrtsjärve idakalda Tarti mirde läänerühma murrakutega; armastanu, kirjuttenu vrd armasten, kirjutten; liikvida järel on algupärane üksikklusiil: malD ‘maalt’; laskma-, jooksma-tüübi da-infinitiivi vormides on lõunaeestiline vokaaltüvi: laske, käske, juske (vrd lasta, kästa, joosta); Põhjaeesti joonte osakaalu alusel Helme – kõige lõunaeestilisem: o ai-diftongilised vormid, nt sain ‘sein’; o lõpukadu tegijanime vormides, nt avittej ‘aitaja’; o TA verbi mitmuse 3. p vormid, nt anDva ‘annavad’;
annaabi.ee 
