4.1. Rohevõrgustiku tugialad Tugialadeks on suuremad loodusmaastikud, millele rohevõrgustik toetub. Tugiala on väärtuslikum osa kaitsealadest, kõik loodus- ja linnualad ning suuremad loodusmaastiku osad. Viimasteks on Eestis enamasti metsamassiivid mandril ning väärtuslikumad veealad: meri, järved, jõed. Tugialade vahel asuvad rohekoridorid, mis ühendavad tugialasid jt rohelise võrgustiku elemente ja on vajalikud liikide populatsioonisisesteks liikumisteedeks. Puhvrid, astmelauad ja sõlmed toetavad rohevõrgustikus tugialasid ja rohekoridore, see tähendab annavad liikidele liikumisvõimalusi ühest piirkonnast teise läbi kultuurmaistu (Keppart, 2006). Mida suurem roheala, seda suurem on tõenäosus, et peale servaliikide, kes inimnaabrust paremini taluvad, elab selle sügavuses ka pelglikumaid ja haruldasemaid liike. Kui sellisel alal on ühendust ka naaber-rohealadega, on liikidel eeldusi olla elujõus. Mida
143. Kus on loomade (taimede) liikumisteed ja millised on takistused (suletud maastiku liikidele, avatud maastiku liikidele ja veeliikidele)? Metsaliigid (suletud maastiku liigid) liiguvad oma radu pidi metsamassiivides, liikumiskoridorideks on põõsastikud, metsaribad, veekogude rannikud ja kaldad, puiesteed, hekid ja põõsaribad avamaastikul. Takistusteks on liikumisteed tõkestavad rajatised. Avamaastiku liigid väldivad metsaga ja põõsastikuga kaetud alasid. Liikumisteedeks on põllupeenrad, põlluservad, heina- ja karjamaad. Avamaastiku liigid liiguvad piki rannikut, jõeorge ja järvekaldaid, aga ka inimese rajatud laiadel, metsast lagedana hoitavatel trassidel: õhuliinid, maasisesed liinid, maanteede ja raudteede servad. Vee-elustiku liikumisteedeks on veejuhtmed maastikul: jõed, ojad, ka kraavivõrgustik. Liikumist takistavad jõgedele rajatud paisud, leevendavaks võtteks on kalatrepid. 144
142. Kus on loomade (taimede) liikumisteed ja millised on takistused (suletud maastiku liikidele, avatud maastiku liikidele ja veeliikidele)? Metsaliigid (suletud maastiku liigid) liiguvad oma radu pidi metsamassiivides, liikumiskoridorideks on põõsastikud, metsaribad, veekogude rannikud ja kaldad, puiesteed, hekid ja põõsaribad avamaastikul. Takistusteks on liikumisteed tõkestavad rajatised. Avamaastiku liigid väldivad metsaga ja põõsastikuga kaetud alasid. Liikumisteedeks on põllupeenrad, põlluservad, heina- ja karjamaad. Avamaastiku liigid liiguvad piki rannikut, jõeorge ja järvekaldaid, aga ka inimese rajatud laiadel, metsast lagedana hoitavatel trassidel: õhuliinid, maasisesed liinid, maanteede ja raudteede servad. Vee-elustiku liikumisteedeks on veejuhtmed maastikul: jõed, ojad, ka kraavivõrgustik. Liikumist takistavad jõgedele rajatud paisud, leevendavaks võtteks on kalatrepid. 143
143. Kus on loomade (taimede) liikumisteed ja millised on takistused (suletud maastiku liikidele, avatud maastiku liikidele ja veeliikidele)? Metsaliigid (suletud maastiku liigid) liiguvad oma radu pidi metsamassiivides, liikumiskoridorideks on põõsastikud, metsaribad, veekogude rannikud ja kaldad, puiesteed, hekid ja põõsaribad avamaastikul. Takistusteks on liikumisteed tõkestavad rajatised. Avamaastiku liigid väldivad metsaga ja põõsastikuga kaetud alasid. Liikumisteedeks on põllupeenrad, põlluservad, heina- ja karjamaad. Avamaastiku liigid liiguvad piki rannikut, jõeorge ja järvekaldaid, aga ka inimese rajatud laiadel, metsast lagedana hoitavatel trassidel: õhuliinid, maasisesed liinid, maanteede ja raudteede servad. Vee-elustiku liikumisteedeks on veejuhtmed maastikul: jõed, ojad, ka kraavivõrgustik. Liikumist takistavad jõgedele rajatud paisud, leevendavaks võtteks on kalatrepid. 144
annaabi.ee 
