Siia alla kuuluvad järgmised meetodid: 1. Kabat´i meetod 2. Bobath´ i meetod 3. Levitt meetod 4. Phelps´i meetod 5. Kalpps`i meeetod 6. Zanez´i meetod 7. Vojta meetod ... ,,Kabat meetod kasutab propriotseptiivset stimulatsiooni, mis fasiliteerib reflektoorsetest vastustest motoorseid vastuseid kuni tahteliste liigutuste sooritamiseni" (Bürkland 2005, lk 12) ,,Bobath'i teraapia põhineb primitiivsete reflekside ja patoloogiliste liikumismustrite inhibeerimise ning normaalsete asendireaktsioonide ja liigutuste soodustamisel Phelpsi meetodi puhul toimub lihasgruppide rehabilisatsioon staadiumite kaupa Vojta meetodi puhul kasutatakse isomeetrilist tugevdamist taktilise stimulatsiooni kaudu, et soodustada normaalsete liigutusmustrite arengut. Füsioterapeudid rakendavad füüsilisi ja käitumuslikke lähenemisviise, et pikendada kontraheerunud lihaseid, tugevdada nõrku lihaseid, suurendada liigesliikuvust, parandada
Liikumine, puudutus, lähedased inimsuhted ning kokkupuude loodusega need on põhilised faktorid, mida vajab laps tervislikuks ja terviklikuks arenguks. Antud faktorid tagavad, et lapsel oleksid olemas oskused, mida koolis ja elus hakkama saamiseks on vaja. Väikesed lapsed peavad saama mängida iga päev 2-3 tundi, see tagab aju süsteemide naturaalse arengu. Taktiilne tundlikkus, mis on omandatav läbi puudutuste, kallistuste ja mängu, on oluline osa plaaniliste liikumismustrite omandamises. Puudutus mängib suurt rolli ka parasümpaatilise närvisüsteemi arengus. See närvisüsteemi osa aitab alandada adrenaliini ja ärevust. Loodus on suure rahustava mõjuga, aitab taastada tähelepanuvõimet ning soodustab õppimist (Rowan, 2013). Uuring, mis käsitles tehnoloogiaga pidevalt kokkupuutuvate laste arengut, näitas, et millal tasakaalu, liikumise, taktiilsuse ja sidemete loomiseks vajalikud süsteemid ajus on
korduma. Seega ongi inimese arenguprotsessid ühtaegu universaalsed ja ka individuaalsed. Body- mind liikumissüsteemi aluseks on kehamotoorikate ümberprogrammeerimine ja õpitud mustrite vajadusel muutmine. See on justkui keha kui terviku taandamine osadeks, milles igal koel ja lihasel on oma mõtlemine ja identiteet. Niimoodi vaadeldes on põhimõtteliselt võimalik luua konstellatsioone oma liikumisest ehk lihtsamas tähenduses on see. liikumismustrite ümber programmeerimine. Kui selline tehnika on tõepoolest teaduse seisukohalt võimalik, võib selle teadlikul kasutusel olla tantsija jaoks murranguline tähtsus. Selle loogika kohaselt saab läbi keha visualiseerimise ja mõtlemise muuta päris reaalseid liikumismustreid, justkui ajule uusi trikke õpetades! Kui 21.sajandil oleme jõudnud teaduseni, kus suudetakse tüvirakkudest kasvatada identseid olendeid esialgsetele, peaks loogika alusel olema võimalik kohene
- Tajumulje ei ole üheselt määratud sensoorse sisendiga - Taju mõjutavad ootused ja hüpoteesid mis mõnikord võivad viia valedele järeldustele Taju – kujutise retinaalse suurenemise pöördkiirus - Tajutakse vahetult - Sama enda ja kujutise liikumise jaoks - On reaalsusega kooskõlas - Aga ainult ökoloogilistel mõistlikel kaugustel - Õpitav Samas ka probleeme – raske tõestada, mõnikord pole piisav. Bioloogiline liikumine - Keeruliste liikumismustrite koostajumine – kergesti haaratavad tegevused ja ka kavatsused Targad tajumehhanismid - Lihtsus on suhteline -Nutikas mehhanism võib samal ajal olla efektiine ja kiire aga ka paindumatu ja monofunktsionaalne Ansambli keskmised tunnused - Inimesed oskavad hinnata elementide keskmisi suurusi mida kõiki eraldi ei tajuta. - Tajutavad tunnused võivad olla mittetriviaalsed Dihhotoomiad (3): Globaalne ja lokaalne taju - Globaalne – üldpilt
• kuidas kasutada märguandeid klassi ühistes aruteludes ja küsimuste esitamisel • õpetaja poolt klassi ühise tähelepanu äratamiseks kasutatavate märguannete kohta igas Õpilaste käitumisleppe väljatöötamine klassiga: õigused, kohustused tunni faasis ja reeglid • sobilike liikumismustrite kohta klassi ühise õpetamise ja iseseisva õppimise vahel (häda- Paljud koolid tegelevad nüüd õppeaasta esimesel või paaril esimesel nädalal klassi käitumisle- vajalikud üleminekud) pete väljatöötamisega. Toetudes õpilaste loomulikule valmisolekule ja ootustele (et õpetajad