Väga sobiv on aga ruumide üldvalgustus üheaegselt hõõg- ja luminofoorlampidega. Luminofoor- lampide kiirgusspekter määrab lambi tüübi. 50 Hz sagedusega vahelduvvoolu korral muutub elektriahelas voolu suurus ja suund. Luminofoorlampides põhjustab see lambi valguse võnkumist millega kaasneb stroboskoopefekt. Stroboskoopefekt moonutab pöörlevate esemete tegeliku oleku (asendi) nägemistaju. Nii näiteks võivad pöörlevad esemed näida kas liikumatutena või põõrle- vatena aeglasemalt ning tegelikule pöörlemisele vastassuunas. Käesoleval ajal toodetakse luminofoorlampide lülitamiseks antistro- boskoopilise kompenseeritud skeemiga käivitusseadiseid. Luminofoorlampide käivitamiseks valmistatakse starteriga, starte- rita või hetksüütega lülitusseadiseid. Madalrõhu-luminofoorlampide pinge ei ületa 110 V, mistõttu neid ei tohi otse ilma eriseadmeta (drossel) 220 V võrgupingele
Eesti vetest Ehitus: Suhteliselt suured putukad tumedate, tugevate katetega. Tagatiivad volditakse lehvikjalt eestiibade alla kokku, viimased on vaid pisut tugevamad. Pea on suur, pikkade niitjate hulgalüliliste tundlatega. Suised on väikesed- valmikud ei toitu. Jalad on saledad jooksujalad, 3-lülilise käpaga. Tagakeha 10-lüliline, paari urujätketega tipul. Eluviis: Varjatud või väheliikuvad, enamasti istuvad liikumatutena pilliroo vartel ja lehtedel, kaldal kasvavate puude koorel või kaldaäärsel rohul. Lendlus on lühike. Moone: vastsed on sarnased valmikuga, kuid tiivad ilmuvad alles vastseperioodi lõpul. Talvitumine toimub nümfistaadiumis. Kestutakse mitmeid kordi. Valmikud väljuvad kevadel. Näited: harilik kevik (Nemoura cinerea), talikevik (Taeniopteryx nebulosa), salekevik (Leuctra digitata). 57. Lutikalised (Heteroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
Indutseeritud liikumise lõppemisele järgneb liikumise järelefekt - senisele vastassuunalise liikumise lühiajaline mulje. Indutseeritud eneseliikumine tõendab, kui keerukas on maailma stabiilsena tajumine tegelikult. Üks seisukoht väidab, et liikuva pea ja liikuvate silmade korral tagatakse stabiilne taju silma- ja pealiigutustest tuleneva "pildi liikumise" arvessevõtmisega. Seetõttu näeme liikumatuid objekte liikumatutena, kuigi silma- ja pealiikumised nende objektide kujutisi kiiresti üle võrkkesta nihutavad. 2.4. Vormitaju Vormitaju uurijate põhiküsimuseks on: Kuidas tajutakse maailma objektidest koosnevana? Kas vormitajul on oma "ehituskivid"? Vastsündinud vaatavad rohkem näolaadseid objekte kui muid, juhuslikke objekte. See viitab kaasasündinud vormitaju elementide olemasolule lastel. Neurofüsioloogilised uuringud ajukoore nägemiskeskuses viisid ajukoore spetsialiseerunud rakkude -
kerinud, paistis see olend, keda pruun kotiriie laiade voltidena üleni kattis ja kelle pikad hallid juuksed üle näo alla jalgadeni langesid, esimesel pilgul kongi hämaras nurgas mingi veidra, vaevalt, eralduva tumeda koguna, mingi musta kolmnurgana, mida läbi aknaava tulev valgusekiir järsult pooleks lõikas, millest üks pool oli tume ja teine valgustatud. See oli valgusest ja varjudest koosnev tont, nagu neid näeb unenägudes või Goya kummalises loomingus kahvatutena, liikumatutena, pahaendelistena, kuskil haual kükitavatena või vangla trellide vastu toetuvatena. See polnud naine ega mees, see polnud elav olend, tal polnud kindlat vormi: see oli mingi kuju, nägemus, milles reaalsus põimub ühte fantastikaga nagu päispäev pimedusega. Vaevalt võis ta maani ulatuvate juuste varjust märgata ta kõhna 1 2 2 ja ranget profiili, vaevalt paistsid riiete alt palja jala varbad, mis jääkülmal kivipõrandal konksu olid kiskunud
annaabi.ee 
