Raamat räägib teadmata kadunud soti meremehe kapteni Granti otsingutest. Jahtlaeva Duncan meeskond püüab merest vasarhai, kelle kõhust leitakse pudelisse suletuna kolm halvasti säilinud kirja. Kirjade desifreerimisel selgub, et mõned aastad varem teadmata kadunuks jäänud laev Britannia hukkus ning kapten Grant ja kaks madrust pääsesid 37-ndal lõunalaiuskraadil kaldale. Laeva omaniku lord Glenarvaniga astuvad ühendusse kapten Granti lapsed Mary ja Robert, kelle olukorrast liigutatuna asutakse nende isa otsima. Põhiprobleemiks merehädaliste asukoha määramisel on pudelposti kehv säilivus, mis võimaldab säilinut mitmeti tõlgendada. Ainsaks kindlaks orientiiriks on juba nimetatud 37. lõunapoolkera paralleel. Otsingud ei anna tulemusi, misjärel tõlgendab Paganel dokumenti uuel viisil ning soovitab kapten Granti otsida Austraalia rannikult. Austraalias kohtuvad nad Britannia pootsmani Ayrtoniga, kes nõustub neid laevahukupaika viima
Lühike kokkuvõte: Noor naiivne Nemorino on armunud rikkasse ja kapriissesse Adinasse, kes jääb noormehe vastu ükskõikseks. Soolapuhujast ränd-doktor Dulcamara veenab Nemorinot ostma viimase raha eest kindlasti toimivat armujooki, mis tegelikkuses on vaid pudel veini. Hoolimata Nemorino pingutusist, ei pööra Adina noormehele tähelepanu ja naudib hoopis maffiapealik Belcore seltskonda. Meeleheitel Nemorino astub sõjaväkke, et teenitud raha eest veel üks pudel armujooki osta. Liigutatuna tunnistab Adina lõpuks, et ka tal on noormehe vastu tunded, ja ostab Nemorino sõjaväekohustusest vabaks. Lavastuslik külg ja kunstniku töö: Lavastuslik töö on hea, lugu on väga hästi edasi antud ja kõik seob kokku. Ooper möödus väga sujuvalt ja ei tekkinud segadusi, lugu muutus aja pikku aina huvitavamaks ning tekst oli väga arusaadav. Kunstnik oli väga täppi pannud tegevustiku toimumise aja ja kohaga, tekkis juba vaatamise
Veenuse võlude ohvriks ja elab jumalanna juures Veenusemäel (Venusberg). Aasta pärast tüdineb ta jumalikest naudingutest ja palub Veenusel end oma kütkeist vabastada. Jumalanna neab meest ja ennustab, et Tannhäuser pöördub ülima meeleheite tunnil tema juurde tagasi. Tannhäuser leiab end Wartburgi lossi juurest, kus ta kohtub oma endiste sõpradega, kes meenutavad talle teda jäägitult armastanud Tüüringi maakrahv Hermanni vennatütart Elisabethi. Liigutatuna neiu kiindumusest liitub Tannhäuser taas õukonnaga ja palub Elisabethilt andestust. Maakrahv kuulutab välja lauluvõistluse, mille võitjale annab autasu üle Elisabeth. Tannhäuseri parim sõber Wolfram on salaja Elisabethi armunud ja ülistab lauluga tõelise armastuse puhtust. Vihane Tannhäuser katkestab teda väitega, et tõeline armastus pole mitte puhas, vaid kirglik ja laulab ülistuslaulu Veenusele. Taibates, kus Tannhäuser oma
«Mõistan,» vastas ta. «Te küsite mult, miks ma teid päästsin. Teie olete vist unustanud selle õnnetu, kes teid kord öösel tahtis ära viia, selle õnnetu, kellele te järgmisel päeval appi tulite, kui ta jõledas häbipostis seisis. Tilk vett ja veidike kaastundmust -- seda on rohkem, kui et ma seda oma eluga suudaksin tasuda. Teie olete selle õnnetu unustanud. Temal aga on kõik meeles.» Tütarlaps kuulas küürakat sügavalt liigutatuna. Kellalööja silma ilmus pisar, kuid alla see ei veerenud. Nähtavasti oli talle auasjaks seda tagasi hoida. «Kuulge,» jätkas ta, kui ta enam ei kartnud, et see pisar võiks palgele jõuda, «meil on siin väga kõrged tornid. Kui üks inimene siit alla kukuks, oleks ta surnud juba enne allajõudmist. Kui te kord tahaksite, et ma alla hüppaksin, siis poleks teil tarvis ühtki sona öelda, jätkuks ühest pilgustki.» 359 Ta tõusis püsti
«Kui ma väljas olen, siis avage uks.» «Ka mind ei tohi siit eest leida. Ja pealegi, kuidas seletan ma raha kadumist, kui ma veel siin olen?» «Teil on õigus. Peame siit lahkuma.» «Lahkuma? Aga kuidas? Kui me väljume, näeb ta meid.» «Siis tuleb üles minu juurde minna.» «Oo, te ütlete seda niisuguse häälega, et mul hakkab hirm.» Neid sõnu öeldes läksid proua Bonacieux' silmad niiskeks. DArtagnan nägi seda ja langes liigutatuna tema ette põlvili. «Annan teile aadliku ausõna, et minu toas on teil niisama ohutu nagu mõnes templis,» ütles dArtagnan. «Lähme siis,» lausus proua Bonacieux. «Usaldan ennast teie hoolde, mu noor sõber.» DArtagnan tõmbas ettevaatlikult riivi eest ja kergelt otsekui varjud libisesid nad sisemise ukse kaudu koridori, läksid käratult trepist üles ja astusid d'Artagnani tuppa. Tuppa jõudes barrikadeeris noormees kindluse mõttes ukse. Nad liginesid mõlemad
annaabi.ee 
